Esimesed sõnad ma olin putukaks muutunud ütlevad päris palju. Putukas pole ainuke, kelleks selle raamatu käigus muututakse. Linnuks muututakse, jäneseks ka, kasteheinakski. Miks? Mida see tähendab? Ega selgelt öelda, otsusta ise.
Ma olin esimesest leheküljest peale võlutud, sest mulle lihtsalt nii meeldib selle autori kirjutamise stiil. Ehk on kelmikas see sõna, mida otsin. Või õhinaga jutustav, nagu Saare "Mailaste" juures olen öelnud.
Loomadest (ja taimest!) kirjutatu puhul on tunda, et kirjutaja pole tänapäeva loodusest võõrdunud betooniinimene, vaid pigem ikka ongi looduslaps. On põhimõtteline vahe, ma mõtlen. Kas kirjutada nagu looduse valitseja või kirjutada nagu osaline looduses. Ehk siin ongi üks selle raamatu suuri ideid. Kõik on seotud.
Aga inimestest eraldi räägitakse ka. Meil on Üks ja Teine. Üks on naine ja teine on mees (või oli vastupidi?) See on armastuslugu, mis tabab väga peenelt inimsuhete nüansse. Vaimukas ja mitmes kohas äratundmist pakkuv.
See pole raamat, kus kõik lõpuks täiesti selgeks tehakse. Enda asi, mida siit välja loed. Kui ka suurt ideed ei loe, siis ehk mõnigi (peatükk) on mõtlemapanev ja hariv.
Ühtlasi on see selline raamat, mida lugedes tekkis korduvalt küsimus, kust ja kuidas ometi tuleb ühel inimesel idee säärast asja kirjutada. Või pigem ehk nõnda, et kust tuleb mõte mingit ideed sellisel moel teostada. Küll on hea, et mõnel tuleb.
Samalt autorilt varem loetud:
