Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2025

Mõned päevad on möödunud, vaatame, mida mäletan. 

1. Ant "Tomorrow never comes"
Tal oli mingi huvitav hele kostüüm. Lõpus hakkas igav juba. Siis kukutas end alla sellest trepist, mis laval oli.

2. Stereo Terror "Prty till the end of the world"
Olid niukesed möirahäälega lauljad värvitud nägudega. Säästu-Lordi? Mingitest klippidest on meeles, et hästi sõbralikud tüübid.

3. Janek "Frozen"
Ta oli mingis dušinurga moodi kuubikus. Aga miks duši alla kilemantliga minna? Tõenäoliselt parim laulja sel võistlusel. Ja laulu autorite hulgas oli Kjetil Mørland, kes hea mitu aastat tagasi ise Eurovisioonil käis ühe minu lemmikuima dramaatilise ballaadiga.

4. Kaisa Ling ja Räpina Jack "Tule"
Niuke jõulist jorisemist sisaldav lugu vist? Sõnad sellised, mis ka sõnad on. Selle konkursi kontekstis ehk liigagi diibid. Lõke oli laval ja lauljatel musta värvi riided, kaabud ka.

5. Johanna Elise "Eyes don't lie"
Meloodia isegi täitsa meeldis, aga enam ei meenu. Aga laulja aukudega kleit ei kao vaimusilmast. 

6. Felin "Solo anthem"
Etüüd teemal "Avril Lavigne 20 aastat hiljem". Mingi tellingute moodi konstruktsioon oli laval. Lauljanna tegi peaga äkilisi liigutusi. 

7. Elysa "The last to know"
Lugesin subtiitritest hoolega sõnu - öeldi, et olla isiklikud. Helesinine kleit oli õrnkaunis küll.

8. Gem98 "Psycho"
Tegi mingeid huvitavaid hääli vahepeal. Pigem oli positiivne eelarvamus tema suhtes, sest kusagilt klipist nägin, et ta on tavaelus kirjanduse õpetaja.

9. An-Marlen "Külm" (3.)
Laulja meenutas noort Kare Kauksi. See tümm, mis äkki peale pandi, ehmatas ära.

10. Frants Tikerpuu "Trouble"
Viis meeldis, aga ei meenu. Peamiselt seostub tausta laulnud Rolf Roosalu ja Lauri Pihlapiga (kes hakkab, tundub, vanemast peast George Michaeliks muutuma). 

11. Anna Sahlene "Low me low"
Vaat see järgmisel päeval kummitas. Kuigi jah, oli selline lugu nagu ikka Sahlene'i lood. Mind segab, kui ma laulu põhilausest aru ei saa. Mida tähendab love me low? (Mida tähendab love me high?) Kangesti jääb mulje, et laululoojatel said mõtted otsa ja hakati uusi väljendeid välja mõtlema.

12. Tuuli Rand "Rem"
Ulguvamat sorti laul. Laulja kleidi ülaosa oli kuldne (ja metallist?). 

13. Minimal Wind "Armageddon"
See mulle meeldis kõige rohkem. Sealhulgas asjaolu, et pärisbänd oli laval. 


14. Andrei Zevakin ja Karita "Ma ei tea sind" (2.)
Minu jaoks liiga vali, agressiivne, arusaamatu, ... Pigem on hea meel mitte mäletada. 

15. Tommy Cash "Espresso macchiato" (1.)
Hirmsas vaimustuses pole, midagi jubedat ka pole. Kas oleks naljakas öelda Tommy Cashi kohta normaalne? Mõtlen, mida ta sellega mõtleb, päris läbi hammustanud (vist) ei ole.

16. Marta Lotta "Tantsin veel"
Ei saanud täpselt aru, mis see laul olla tahab. Oli nagu mingite erinevate asjade (stiilide?) vahel. 

Ainult kahte laulu ("Low me low" ja "Espresso macchiato") suudaks praegu lambist laulma hakata. Noh, mõningaid ridu neist.

Kõige parem tol üritusel esitatud laul oli ju Dagö "Šveits" tegelikult. 

Koit Toome ja co poistebänd meeldis ka, sest nad esitasid (peamiselt) minuga mingil moel resoneeruvaid laule. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »