Otse põhisisu juurde

Carsten Henn "Raamatujalutaja"

 



Esimene raamat, mille täringuid veeretades välja veeretasin. Ja selline raamat, mille puhul oli pigem positiivne eelarvamus.

Nooh. Otse öeldes ei meeldinud. Minu jaoks läila ja lihtsakoeline.

Natuke samal põhjusel ei meeldinud, miks mulle pisarakiskumissaated ei meeldi. (Need, mille nimes on üks osa tihti sõna kodu või soojus või tunne.) Eesmärk on ju õilis ja igasugused kogukonnaprojektid kellegi aitamiseks aitavad tõenäoliselt omal moel lõpuks kõiki osalisi, aga teostus on enamasti selline, et mina ei suuda vaadata. Kui saan vaadates kohe aru, et asja eesmärk on panna mind ohkama, õhkama ja nutma, siis kohe ei taha ühtegi neist asjadest teha ja veel vähem kogu seda värki vaadata.

Seda raamatut lugedes tekkis sarnaselt mõte, et see kõik on mõeldud mind tohutult puudutama ja liigutama, aga ta kohe mitte ei teinud seda, kui asju (st kauneid ideid ja sügavmõttelisi mõtteid) nii otseselt välja öeldi. Kindlasti on võimalik ju ka niimoodi raamatut kirjutada, et ridade vahelt tuleb välja, kuidas raamatud maailma päästavad ja kuidas üksteise aitamine seda teeb. 

Mõtlesin algul korra, et huvitav, kas seda lugu äkki muinasjutuna pole mõeldud. Vist ei olnud. Olnuks ta päriselt muinasjutuna kirjutatud, siis oleks tõenäoliselt päris palju meeldinud.


Hea poole pealt seda, et raamatus oli viiteid paljudele teistele raamatutele, sealhulgas piisavalt tuntutele ja tavalistele, et ka minusugune neist kuulnud/neid lugenud võib olla. 

Ja kõige parem asi oli raamatu välimus. Mõnus väike formaat ja ilus kujundus. Sel raamatul on muide vahva kaanekujundus igas keeles, kuhu ta tõlgitud on. (Ja neid keeli on mingil põhjusel väga palju.)


Lugu räägib muidu 72-aastasest Carl Kollhofist, kes elab mingis Saksamaa linnas ja töötab seal raamatupoes. Raamatupoe varasem omanik ja Carli sõber on poe pidamise üle andnud oma tütrele, kellel on isast ja Carlist veidi teistsugune ettekujutus raamatupoendusest. Sellest tekib muidugi probleeme. Carl on raamatujalutaja - mõned poe püsikunded tellivad endale raamatuid koju ja Carl toimetab need neile kätte. Käest kätte. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...