Otse põhisisu juurde

Carsten Henn "Raamatujalutaja"

 



Esimene raamat, mille täringuid veeretades välja veeretasin. Ja selline raamat, mille puhul oli pigem positiivne eelarvamus.

Nooh. Otse öeldes ei meeldinud. Minu jaoks läila ja lihtsakoeline.

Natuke samal põhjusel ei meeldinud, miks mulle pisarakiskumissaated ei meeldi. (Need, mille nimes on üks osa tihti sõna kodu või soojus või tunne.) Eesmärk on ju õilis ja igasugused kogukonnaprojektid kellegi aitamiseks aitavad tõenäoliselt omal moel lõpuks kõiki osalisi, aga teostus on enamasti selline, et mina ei suuda vaadata. Kui saan vaadates kohe aru, et asja eesmärk on panna mind ohkama, õhkama ja nutma, siis kohe ei taha ühtegi neist asjadest teha ja veel vähem kogu seda värki vaadata.

Seda raamatut lugedes tekkis sarnaselt mõte, et see kõik on mõeldud mind tohutult puudutama ja liigutama, aga ta kohe mitte ei teinud seda, kui asju (st kauneid ideid ja sügavmõttelisi mõtteid) nii otseselt välja öeldi. Kindlasti on võimalik ju ka niimoodi raamatut kirjutada, et ridade vahelt tuleb välja, kuidas raamatud maailma päästavad ja kuidas üksteise aitamine seda teeb. 

Mõtlesin algul korra, et huvitav, kas seda lugu äkki muinasjutuna pole mõeldud. Vist ei olnud. Olnuks ta päriselt muinasjutuna kirjutatud, siis oleks tõenäoliselt päris palju meeldinud.


Hea poole pealt seda, et raamatus oli viiteid paljudele teistele raamatutele, sealhulgas piisavalt tuntutele ja tavalistele, et ka minusugune neist kuulnud/neid lugenud võib olla. 

Ja kõige parem asi oli raamatu välimus. Mõnus väike formaat ja ilus kujundus. Sel raamatul on muide vahva kaanekujundus igas keeles, kuhu ta tõlgitud on. (Ja neid keeli on mingil põhjusel väga palju.)


Lugu räägib muidu 72-aastasest Carl Kollhofist, kes elab mingis Saksamaa linnas ja töötab seal raamatupoes. Raamatupoe varasem omanik ja Carli sõber on poe pidamise üle andnud oma tütrele, kellel on isast ja Carlist veidi teistsugune ettekujutus raamatupoendusest. Sellest tekib muidugi probleeme. Carl on raamatujalutaja - mõned poe püsikunded tellivad endale raamatuid koju ja Carl toimetab need neile kätte. Käest kätte. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...