Otse põhisisu juurde

Becky Dean "Armastus & teised suured lootused"

Kunagi ammu nägin seda poes ingliskeelsena ja vaatasin, et ehk päris huvitav, kuivõrd sisus lubas Suurbritannia ringreisi. Nüüd leidsin ta juhuslikult eesti keelde tõlgituna ja mõtlesin, et võiks ju lugeda kah. 

Peategelane Britt on Ameerika tüdruk, lapsest saati jalgpalli (päris jalgpalli, mitte ameerika oma) mänginud, aga saanud hiljuti teada, et enam ta tervislikel põhjustel mängida ei saa. Raamat algab sellega, et kooli kirjandusõpetaja on Briti ja tema kolm koolikaaslast kutsunud kohtumisele. Nad saavad võimaluse osaleda inglise kirjandusega seotud võistlusel-ringreisil, mis algab Londonis ja kus parimale on auhinnaks sada tuhat dollarit. Britt tahab väga võita, sest spordistipendiumita (millest ta nüüd ilma on jäänud) poleks tal võimalik ülikooli minna. 


Ei saa salata, algusest peale oli imelik. Väga ruttu jõuti selle kohani, kus osalejad Londonis maandusid ja võistlus pihta hakkas. Ei mingit teemat, kuidas võistlejate vanemad sellega nõusse saadi näiteks. Kogu see võistluse teema mõjus üleüldse jaburalt kogu raamatu jooksul.

Siis kohtus Britt täitsa juhuslikult briti noormehe Luke'iga kes, oli lihtsalt nõus temaga võistlust kaasa tegema. Aga romantikateema tundus loole külgepoogituna. 

Dialoog oli tihti ebaloomulik, nagu ka Briti tunnete kirjeldused (jõnks siin ja jõnks seal iga kord, kui Luke'i käsi või jalg teda puudutas). Mõjus kehvapoolse lasteraamatuna (ka muinasjutuna?), kuigi polnud sellena mõeldud. Kuigi. Kui natuke nokitseda, siis sellest võiks ehk saada laheda lasteraamatu. Paneks läbitehtava reisi illustreerimiseks kaardi ka juurde ja kirjutakski meelega veelgi lihtsamas (aga paremas) stiilis. 

Paraku ei suutnud midagi selle raamatu puhul huvitav ega uudne olla. Isegi pealkiri on juba 177 korda olnud. Kui telekas poleks parajasti käinud kergejõustikuülekanded, mille kõrvale seda raamatut poole silmaga mugav lugeda oli, oleksin ta ilmselt pooleli jätnud.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...