Adib Khorram "The breakup lists"

Ohio osariigi väikelinnas elav 11. klassi poiss Jackson on seotud kooliteatriga, aga mitte näitleja vaid tehnilise töötajana. (Kes on eesti keeles stage manager?) Teatri ja sõber Bowie' kaudu sõbruneb ta ujumisega tegeleva lõpuklassi poisi Liamiga. Liam kandideerib kooliteatri etendusse ja osutub heaks näitlejaks. Jacksonile meeldib Liam. Ka Jacksoni õele Jasmine'ile meeldib Liam. Lugu areneb mitmete keerdkäikude kaudu, kuni saab lõpplahenduse kooliteatri etenduse käigus. 

See oli täiesti tavaline Ameerika keskkooliromaan. Tõesti polnud midagi erilist. Ometi nende mitteeriliste hulgas tore ja tubli. Tore ja tubli tähendab ka, et ei aja närvi. Saab lihtsalt lugeda ja läheb kiiresti edasi ka.

Peategelane Jackson oli muuhulgas kuulmispuudega. Huvitav oli lugeda, milliseid probleeme tal sellega seoses ette tuli. Huultelt lugemise keerukusega seoses näiteks. Ja sellega, et kuuldeaparaat pole päris võluvits, kuigi inimesed nii arvama kipuvad. Või kui raske on viibida suures seltskonnas, kus paljud inimesed samaaegselt omavahel midagi ütlevad jne. 

Kui raamatus on erivajadusega tegelane, mõtlen ikka, miks selle vähemuse esindajad pole raamatute nö kohustuslike tegelaste hulgas. Paari teise vähemuse esindajad ju tänapäeva lääneriikide kirjanduses (ja filmides ja seriaalides) on. Kas mõni vähemus on teisest tähtsam? Arvatavasti kehtib siingi see, mis igal pool mujal - võidab see, kes kõige kõvemini karjub. Ma ei väida, et ei peaks karjuma. Tubli, kes enda eest seisab, lihsalt mingite rühmade jaoks on kuuldavalt hääle tegemine ehk keerulisem. 

Meeldis idee moodsuse ja vanamoodsusega seoses. Neid pole tegelikult olemas ja uus on tihti taasleitud vana. Kooliteatri juhendaja oli saanud kõrgemalt poolt õiendada, et võtab lavastatavate näidenditega endale liiga suuri vabadusi, kaasajastab neid liialt. Selle peale mõtles ta et hea küll, hakkan Shakespeare'i lavastama, enam suuremat klassikat pole olemas. Ja tema Shakespeare'i lavastus nägigi välja täpselt nii, nagu ta Shakespeare'i kaasajal oli - mehed mängisid kõiki rolle, sealhulgas naiste omi. Ei saanud keegi öelda, et pole klassika, aga samal ajal oli ka väga kaasaja teemadesse sobituv.

Samalt autorilt varem loetud:

• Darius the Great is not okay
• Darius the Great deserves better
• Kiss & Tell

Ilmselt selle autori raamatutest on "The breakup lists" mulle kõige vähem meeldinud, aga, nagu öeldud, see pole mingi halb raamat, oma žanris on tubli. Teised olid lihtsalt veel paremad. Eriti Dariuse lood.