Otse põhisisu juurde

Adib Khorram "The breakup lists"

Ohio osariigi väikelinnas elav 11. klassi poiss Jackson on seotud kooliteatriga, aga mitte näitleja vaid tehnilise töötajana. (Kes on eesti keeles stage manager?) Teatri ja sõber Bowie' kaudu sõbruneb ta ujumisega tegeleva lõpuklassi poisi Liamiga. Liam kandideerib kooliteatri etendusse ja osutub heaks näitlejaks. Jacksonile meeldib Liam. Ka Jacksoni õele Jasmine'ile meeldib Liam. Lugu areneb mitmete keerdkäikude kaudu, kuni saab lõpplahenduse kooliteatri etenduse käigus. 

See oli täiesti tavaline Ameerika keskkooliromaan. Tõesti polnud midagi erilist. Ometi nende mitteeriliste hulgas tore ja tubli. Tore ja tubli tähendab ka, et ei aja närvi. Saab lihtsalt lugeda ja läheb kiiresti edasi ka.


Peategelane Jackson oli muuhulgas kuulmispuudega. Huvitav oli lugeda, milliseid probleeme tal sellega seoses ette tuli. Huultelt lugemise keerukusega seoses näiteks. Ja sellega, et kuuldeaparaat pole päris võluvits, kuigi inimesed nii arvama kipuvad. Või kui raske on viibida suures seltskonnas, kus paljud inimesed samaaegselt omavahel midagi ütlevad jne. 

Kui raamatus on erivajadusega tegelane, mõtlen ikka, miks selle vähemuse esindajad pole raamatute nö kohustuslike tegelaste hulgas. Paari teise vähemuse esindajad ju tänapäeva lääneriikide kirjanduses (ja filmides ja seriaalides) on. Kas mõni vähemus on teisest tähtsam? Arvatavasti kehtib siingi see, mis igal pool mujal - võidab see, kes kõige kõvemini karjub. Ma ei väida, et ei peaks karjuma. Tubli, kes enda eest seisab, lihsalt mingite rühmade jaoks on kuuldavalt hääle tegemine ehk keerulisem. 

Meeldis idee moodsuse ja vanamoodsusega seoses. Neid pole tegelikult olemas ja uus on tihti taasleitud vana. Kooliteatri juhendaja oli saanud kõrgemalt poolt õiendada, et võtab lavastatavate näidenditega endale liiga suuri vabadusi, kaasajastab neid liialt. Selle peale mõtles ta et hea küll, hakkan Shakespeare'i lavastama, enam suuremat klassikat pole olemas. Ja tema Shakespeare'i lavastus nägigi välja täpselt nii, nagu ta Shakespeare'i kaasajal oli - mehed mängisid kõiki rolle, sealhulgas naiste omi. Ei saanud keegi öelda, et pole klassika, aga samal ajal oli ka väga kaasaja teemadesse sobituv.

Samalt autorilt varem loetud:

Ilmselt selle autori raamatutest on "The breakup lists" mulle kõige vähem meeldinud, aga, nagu öeldud, see pole mingi halb raamat, oma žanris on tubli. Teised olid lihtsalt veel paremad. Eriti Dariuse lood. 


Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...