Ühe inimese elu viis erinevat versiooni. See, et tegemist on Tallinnas 21. sajandi alguses mingi eliitkooli lõpetanud tütarlapsega, on alati sama, aga edasi läheb iga lugu erinevaks. (Kuigi on ka kohti, mis võivad eri eludes sarnased olla.) Ühes elus satub peategelane Mari elama välismaale, ühes elus saab kohe peale keskkooli lõppu lapse, ühes elab riigiametnikuelu. Näiteks.
Vist lisasin selle raamatu kuu raamatute hulka, sest ta tundus kirjelduse poolest saranane "Kesköö raamatukoguga". Üleliia sarnane polnud, aga üsna selge lõpplahenduseni jõudis nagu Haigi raamatki.
Tundus, et autori mõte polnud raamatut kirjutada sellepärast, et tal oli mingi konkreetne lugu rääkida. Pigem oli raamatut tarvis selleks, et seal lihtsalt arutleda erinevate teemade/probleemide üle ja tegeleda ühiskonnakriitikaga. Minu meelest oleks arvamuskolumn nende teemade jaoks (vähemalt sellisel kujul) olnud parem koht kui raamat. Noh, et kui mul peaks olema soov lugeda, mis kõik Eestis halvasti on, siis ma ei ava selleks juturaamatut vaid näiteks ajalehe.
See on maitse asi muidugi. Näiteks kaasaegset ühiskonda kritiseeriv teater ka mulle eriti ei istu. (Kuigi mõistan tema vajalikkust.)
Ühiskonnakriitikast tulenevalt oli ka stiil niuke... nooh, natuke kuri, kibe? Muidugi olid mõtted tuttavad ja polnud halvasti kirja pandud aga... Kordan ennast, aga mul ei tekkinud seda tunnet, mida raamatut lugedes tahaks. Närvi ajas liiga palju.
Aga. Väga kiiresti liikus edasi, väga ruttu sai läbi.
Nõustun kõigega. Närvi ajab. Kui ei oleks raamatuklubi raamat oleksin ammu pooleli jätnud.
VastaKustuta