Otse põhisisu juurde

Bengt Ohlsson "Swing"

Jällegi vahepeal üks niuke raamat, mille suvaliselt raamatukogus riiulist välja tõmbasin. Natuke otsisin taskuformaati, sest tundus, et rootsi keeles lugemiseks võiks ses suuruses asi jõukohasem olla. Kuigi eks ta õnneasi ole, taskuformaadis võib ka väga diipe asju avaldada.

Raamat on paarist, kes läheb svingerite klubisse. Tundus, et ehk on lihtsama sõnavaraga teema. Hiljem sain aru, et see läks tegelikult täitsa naelapea pihta, sest vahepeal on läbi käinud väike nali, et peaks mõnda raamatut Leedu svingeritest lugema. Noh, leidsin Rootsi svingerid. Aga raamat on Leedus trükitud : )

Peategelased Åke ja Hanna on mingis Rootsi linnas elav abielupaar. Täpselt ei öeldud kui vanad, aga pakun, et kusagil viiekümnesed. Ükskord räägib Hanna sõber Camilla, et käis oma mehega kohalikus svingerite klubis. Hanna on intrigeeritud ja pakub Åkele, et võiks ka korra minna. Lähevad. Saabki siis lugeda, mis klubis juhtub ja mis pärast klubis käimist juhtub. 

Enne svingimisest rääkima hakkamist käitus Hanna üsna tavaliselt.

Ütleme, et ei olnud väga üllatusi, vähemalt minu jaoks. Juhtusid üsnagi need asjad, mida ootasin, et säärase teemaga raamatus juhtuvad. 

Naljakas hakkas küll vahepeal. Oligi vist mõeldud, et hakkaks. 

Minu kõige suurem probleem selle raamatuga oli liiga palju lahtisi otsi. Või teistpidi öeldes mingid väiksemad liinid, mida poleks ehk pidanud alustamagi. 

Tundus mõttetu, et mingil hetkel astus korra läbi Hanna poeg Örjan, aga läks suht kohe ära, põhimõtteliselt midagi ei teinud. Milleks see stseen, ei saanud aru.

Åke oli koolis tööõpetuse õpetaja ja vahepeal kirjeldati tema probleeme ühe õpilasega, aga mingit lahendust see lugu ei leidnud. Üsna raamatu algul kirjeldati ka ühe õpilase värvikaid vanemaid, mille peale ma kohe mõtlesin, et oh, nüüd Åke raudselt kohtub nendega svingerite klubis. Ei kohtunud. Neid ei mainitud enam kordagi. 

Lisaks räägiti algul mõnevõrra Åke ja Hanna tütre Saga probleemidest sõpradega, aga raamatu lõpuks olid Sagal ikka samad probleemid. 

Ja kui peateema kallale vinguma minna, siis selle saanuks ka vähe diibima sissevaatega lõpetada. Kuigi okei, polnud sellisena ka viga.

Huvitav sõna, mida kasutati: rugguggla. Otsetõlkes võiks olla sulgiv öökull. Kasutatakse koleda naisisiku kirjeldamiseks. 



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...