Otse põhisisu juurde

Dawn Powell "The locusts have no king"

Dawn Powell on aastail 1896-1965 elanud USA kirjanik. Minu jaoks oli ta täiesti tundmatu ja tundub, et Eestis üsna tundmatu ka üldiselt. (Näiteks ESTERis pole ühtki tema raamatut.)

Raamat "The locusts have no king" ilmus 1948. aastal. Ka tegevus toimub 1940ndatel peale sõda.

Raamatu pealkiri on lause Piiblist. Täpsemalt Saalomoni õpetussõnad 30:27. Otsisin eestikeelsena ka täislause välja: Rohutirtsudel ei ole kuningat, ometi lähevad nad kõik rühmadena välja. Selle koha peal on teemaks väikesed tublid olendid, sipelgad ka näiteks. 

Pealkiri on ühtlasi minu lemmikosa sellest raamatust.

Tegevuskoht oli New York, tegelased mitmed kirjutistega seotud isikud. Kirjanik, näitekirjanik, kirjastajad. Aga tegelastega polnud hästi. Kui mõned peategelased välja arvata, kippusid nad omavahel sassi minema. Või kui mitte sassi minema siis vähemalt mitte meelde jääma. Rääkis ühest, rääkis teisest, hüppas kuidagi ja jälle mõtlesin et oota, kes see nüüd oligi ja miks ta äkki oluliseks muutus.

Või oli asi lihtsalt selles, et ma ei saanud aru, miks kogu seda lugu vaja on. Tehniliselt mõistsin, et raamat on ilmselt irooniline, taheti naerda kirjastustegelaste üle. Aga ju see oleks naljakas ja äratuntav neile, kes nö algmaterjali ja inimestega kursis on.

They compared plays with other plays, never with life, for they sent the second-string reviewers to that; a play was true to "life" if it conformed to other plays on the same subject. 

Autor on kahtlemata keeleliselt arenenud inimene, tekst tihe, on häid lauseid (mitmed neist feministliku sisuga) ja kasutatakse palju mitteigapäevaseid sõnu. Niuke intelligentne värk, polnud maailma lihtsaim lugeda ja polnud ka alati lihtsaim jälgida. Vahepeal hakkas täitsa huvitama, siis tulid järsku mingid lambid tegelased sisse. Aga seda juba mainisin.

Loen, et "Gilmore'i tüdrukute" 2. hooaja 20. osas on viide Dawn Powellile. Ei imesta, see on obskuursete viidete poolest tuntud seriaal. Ahaa, Rory laenab Lane'ile Powelli romaanide raamatu. Lane ütleb, et pole sellisest kirjanikust kuulnudki, mispeale Rory ütleb, et ega keegi pole, aga tegelikult kirjutanud Powell mitmeid romaane ja talle olevat kuulunud mitmed naljad, mida Dorothy Parkerile omistati.

In fact men used the term "career-woman" to indicate a girl who made more than he did and who was unforgiveably good at her job when he was not able to hold one. 

Tjah, hea külje pealt tore, et sain teada sellisest kirjanikust, igavama poole pealt see, et polnud eriti huvitav, isegi kui sain aru, et polnud halvasti kirjutatud. 



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...