Otse põhisisu juurde

Dawn Powell "The locusts have no king"

Dawn Powell on aastail 1896-1965 elanud USA kirjanik. Minu jaoks oli ta täiesti tundmatu ja tundub, et Eestis üsna tundmatu ka üldiselt. (Näiteks ESTERis pole ühtki tema raamatut.)

Raamat "The locusts have no king" ilmus 1948. aastal. Ka tegevus toimub 1940ndatel peale sõda.

Raamatu pealkiri on lause Piiblist. Täpsemalt Saalomoni õpetussõnad 30:27. Otsisin eestikeelsena ka täislause välja: Rohutirtsudel ei ole kuningat, ometi lähevad nad kõik rühmadena välja. Selle koha peal on teemaks väikesed tublid olendid, sipelgad ka näiteks. 

Pealkiri on ühtlasi minu lemmikosa sellest raamatust.

Tegevuskoht oli New York, tegelased mitmed kirjutistega seotud isikud. Kirjanik, näitekirjanik, kirjastajad. Aga tegelastega polnud hästi. Kui mõned peategelased välja arvata, kippusid nad omavahel sassi minema. Või kui mitte sassi minema siis vähemalt mitte meelde jääma. Rääkis ühest, rääkis teisest, hüppas kuidagi ja jälle mõtlesin et oota, kes see nüüd oligi ja miks ta äkki oluliseks muutus.

Või oli asi lihtsalt selles, et ma ei saanud aru, miks kogu seda lugu vaja on. Tehniliselt mõistsin, et raamat on ilmselt irooniline, taheti naerda kirjastustegelaste üle. Aga ju see oleks naljakas ja äratuntav neile, kes nö algmaterjali ja inimestega kursis on.

They compared plays with other plays, never with life, for they sent the second-string reviewers to that; a play was true to "life" if it conformed to other plays on the same subject. 

Autor on kahtlemata keeleliselt arenenud inimene, tekst tihe, on häid lauseid (mitmed neist feministliku sisuga) ja kasutatakse palju mitteigapäevaseid sõnu. Niuke intelligentne värk, polnud maailma lihtsaim lugeda ja polnud ka alati lihtsaim jälgida. Vahepeal hakkas täitsa huvitama, siis tulid järsku mingid lambid tegelased sisse. Aga seda juba mainisin.

Loen, et "Gilmore'i tüdrukute" 2. hooaja 20. osas on viide Dawn Powellile. Ei imesta, see on obskuursete viidete poolest tuntud seriaal. Ahaa, Rory laenab Lane'ile Powelli romaanide raamatu. Lane ütleb, et pole sellisest kirjanikust kuulnudki, mispeale Rory ütleb, et ega keegi pole, aga tegelikult kirjutanud Powell mitmeid romaane ja talle olevat kuulunud mitmed naljad, mida Dorothy Parkerile omistati.

In fact men used the term "career-woman" to indicate a girl who made more than he did and who was unforgiveably good at her job when he was not able to hold one. 

Tjah, hea külje pealt tore, et sain teada sellisest kirjanikust, igavama poole pealt see, et polnud eriti huvitav, isegi kui sain aru, et polnud halvasti kirjutatud. 



Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eurovisiooniväljakutse : III osa

21 - Your favourite performance Moldoval on tihti toredad simmanilood. Aastate tagant neid mäleta, aga tolles hetkes on  lõbus. Meeldejäävatest aga Rootsit esindanud 1984. aasta võitja  Herreys "Diggi-loo-diggi-ley" . 22 - Your favourite interval act  Muidugi on need rootslaste naljad olemas igast korrast, kui nad Eurovisiooni korraldavad, aga on ka Anneli ja Marku  "Muinaslugu muusikas" 2002. aastast. Markol on nii äge ülikond! 23 - Your favourite presenter / presenting team Siin saaks jälle rootslasi ja eestlasi mainida, aga meeldis ka hiljuti Suurbritannias, kus olid teiste hulgas Hannah Waddingham ja Graham Norton. Juba seetõttu, et teadsin eelnevalt selliste inimeste olemasolust.  24 - An entry that makes you laugh Milan Stanković "Ovo Je Balkan" -  2010. aasta Serbia laul. Ja üldse mitte halvas mõttes naerma. See lihtsalt rõõmustab mind kogu oma meeloluga. Niuke täitsa tõeline balkani popp. 2004. aasta Serbia ja Montenegro esindaja oli laul, kus kord...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...