Otse põhisisu juurde

Dawn Powell "The locusts have no king"

Dawn Powell on aastail 1896-1965 elanud USA kirjanik. Minu jaoks oli ta täiesti tundmatu ja tundub, et Eestis üsna tundmatu ka üldiselt. (Näiteks ESTERis pole ühtki tema raamatut.)

Raamat "The locusts have no king" ilmus 1948. aastal. Ka tegevus toimub 1940ndatel peale sõda.

Raamatu pealkiri on lause Piiblist. Täpsemalt Saalomoni õpetussõnad 30:27. Otsisin eestikeelsena ka täislause välja: Rohutirtsudel ei ole kuningat, ometi lähevad nad kõik rühmadena välja. Selle koha peal on teemaks väikesed tublid olendid, sipelgad ka näiteks. 

Pealkiri on ühtlasi minu lemmikosa sellest raamatust.

Tegevuskoht oli New York, tegelased mitmed kirjutistega seotud isikud. Kirjanik, näitekirjanik, kirjastajad. Aga tegelastega polnud hästi. Kui mõned peategelased välja arvata, kippusid nad omavahel sassi minema. Või kui mitte sassi minema siis vähemalt mitte meelde jääma. Rääkis ühest, rääkis teisest, hüppas kuidagi ja jälle mõtlesin et oota, kes see nüüd oligi ja miks ta äkki oluliseks muutus.

Või oli asi lihtsalt selles, et ma ei saanud aru, miks kogu seda lugu vaja on. Tehniliselt mõistsin, et raamat on ilmselt irooniline, taheti naerda kirjastustegelaste üle. Aga ju see oleks naljakas ja äratuntav neile, kes nö algmaterjali ja inimestega kursis on.

They compared plays with other plays, never with life, for they sent the second-string reviewers to that; a play was true to "life" if it conformed to other plays on the same subject. 

Autor on kahtlemata keeleliselt arenenud inimene, tekst tihe, on häid lauseid (mitmed neist feministliku sisuga) ja kasutatakse palju mitteigapäevaseid sõnu. Niuke intelligentne värk, polnud maailma lihtsaim lugeda ja polnud ka alati lihtsaim jälgida. Vahepeal hakkas täitsa huvitama, siis tulid järsku mingid lambid tegelased sisse. Aga seda juba mainisin.

Loen, et "Gilmore'i tüdrukute" 2. hooaja 20. osas on viide Dawn Powellile. Ei imesta, see on obskuursete viidete poolest tuntud seriaal. Ahaa, Rory laenab Lane'ile Powelli romaanide raamatu. Lane ütleb, et pole sellisest kirjanikust kuulnudki, mispeale Rory ütleb, et ega keegi pole, aga tegelikult kirjutanud Powell mitmeid romaane ja talle olevat kuulunud mitmed naljad, mida Dorothy Parkerile omistati.

In fact men used the term "career-woman" to indicate a girl who made more than he did and who was unforgiveably good at her job when he was not able to hold one. 

Tjah, hea külje pealt tore, et sain teada sellisest kirjanikust, igavama poole pealt see, et polnud eriti huvitav, isegi kui sain aru, et polnud halvasti kirjutatud. 



Kommentaarid

Popid

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...