Otse põhisisu juurde

Dawn Powell "The locusts have no king"

Dawn Powell on aastail 1896-1965 elanud USA kirjanik. Minu jaoks oli ta täiesti tundmatu ja tundub, et Eestis üsna tundmatu ka üldiselt. (Näiteks ESTERis pole ühtki tema raamatut.)

Raamat "The locusts have no king" ilmus 1948. aastal. Ka tegevus toimub 1940ndatel peale sõda.

Raamatu pealkiri on lause Piiblist. Täpsemalt Saalomoni õpetussõnad 30:27. Otsisin eestikeelsena ka täislause välja: Rohutirtsudel ei ole kuningat, ometi lähevad nad kõik rühmadena välja. Selle koha peal on teemaks väikesed tublid olendid, sipelgad ka näiteks. 

Pealkiri on ühtlasi minu lemmikosa sellest raamatust.

Tegevuskoht oli New York, tegelased mitmed kirjutistega seotud isikud. Kirjanik, näitekirjanik, kirjastajad. Aga tegelastega polnud hästi. Kui mõned peategelased välja arvata, kippusid nad omavahel sassi minema. Või kui mitte sassi minema siis vähemalt mitte meelde jääma. Rääkis ühest, rääkis teisest, hüppas kuidagi ja jälle mõtlesin et oota, kes see nüüd oligi ja miks ta äkki oluliseks muutus.

Või oli asi lihtsalt selles, et ma ei saanud aru, miks kogu seda lugu vaja on. Tehniliselt mõistsin, et raamat on ilmselt irooniline, taheti naerda kirjastustegelaste üle. Aga ju see oleks naljakas ja äratuntav neile, kes nö algmaterjali ja inimestega kursis on.

They compared plays with other plays, never with life, for they sent the second-string reviewers to that; a play was true to "life" if it conformed to other plays on the same subject. 

Autor on kahtlemata keeleliselt arenenud inimene, tekst tihe, on häid lauseid (mitmed neist feministliku sisuga) ja kasutatakse palju mitteigapäevaseid sõnu. Niuke intelligentne värk, polnud maailma lihtsaim lugeda ja polnud ka alati lihtsaim jälgida. Vahepeal hakkas täitsa huvitama, siis tulid järsku mingid lambid tegelased sisse. Aga seda juba mainisin.

Loen, et "Gilmore'i tüdrukute" 2. hooaja 20. osas on viide Dawn Powellile. Ei imesta, see on obskuursete viidete poolest tuntud seriaal. Ahaa, Rory laenab Lane'ile Powelli romaanide raamatu. Lane ütleb, et pole sellisest kirjanikust kuulnudki, mispeale Rory ütleb, et ega keegi pole, aga tegelikult kirjutanud Powell mitmeid romaane ja talle olevat kuulunud mitmed naljad, mida Dorothy Parkerile omistati.

In fact men used the term "career-woman" to indicate a girl who made more than he did and who was unforgiveably good at her job when he was not able to hold one. 

Tjah, hea külje pealt tore, et sain teada sellisest kirjanikust, igavama poole pealt see, et polnud eriti huvitav, isegi kui sain aru, et polnud halvasti kirjutatud. 



Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...