Otse põhisisu juurde

Gustave Flaubert "Madame Bovary"


19. sajandi Prantsusmaal abiellub noor Emma arst Charles Bovaryga. Ta ootab suurt õnne, armastust ja üldiselt ülevaid tundeid, mida ei tule. Mees armastab teda küll, aga Emma tunneb, et tal on pigem tüütu ja igav. Siis satub tema teele teisi mehi, kes tunduvad suutvat talle neid ülevaid tundeid pakkuda. Libe tee, aga vaatame, mis saab.

  • Sisu
    Tänapäeval nagu väga originaalne sisu ei tundu, et inimesele olemasolev abielu ei istu ja hakkab petma. Omas ajas oli see, usun, päris uudne. Originaalsusest olulisem on siiski, kuidas teemat harutatud ja arendatud on. Siin oli hästi. 
  • Stiil
    Ja hakkan jälle pihta selle jutuga, et klassikat lugedes saad aru, miks ta klassika on. Suurepäraseid raamatuid kirjutatakse ka 21. sajandil, aga need ei ole sellised, no ei ole noh. Võib-olla 100 aasta pärast on, maitea. Aga võtad mingi Flaubert'i või Tolstoi ette ja see tekst on kohe sihuke krõmps ja tummine. (Muidugi ka seetõttu raskem lugeda.) Tuleb silma ette, kuidas onu istus laua taga ja sulg libises paberil. Osati ikka sõnu seada ja neid läbi mõelda. 
  • Emotsioonid
    Praktiliselt puudusid. Ei elanud kellelegi eriti kaasa ega tundnud kaasa.
  • Tegelased
    Emma on taaskord tegelane, kellel on potentsiaali lugejaid närvi ajada. Võib vaielda, kas tal oli probleem või oli tal igav. Võib-olla tahtis liiga palju? Oli endale raamatutest loetu põhjal teab mis ebarealistlikud maailmad kokku unistanud?

    Ta oli kõigi romaaniarmukeste koondkuju, kõigi draamade kangelanna, kõigi luuleköidete tabamatu d a a m.
    Korra mõtlesin, miks neid mehi kaks oli (eri aegadel, mitte samal ajal), kelle juurest Emma uskus armastuse leidvat. Aga olid vist piisavalt erinevad tüübid küll, ka natuke erinevate motiividega. 
    Muudest tegelastest oli väikelinna apteeker Homais kindlasti värvikaim. Tahtis muudkui rääkida ja muljet jätta, et kõigest kõike teab, mängis arsti, kuigi arst polnud. Laia joonega natuke tühi tüüp. 
  • Atmosfäär
    See oli oluline, ma arvan. Milline oli väikelinn, kus nad elasid, ja kuidas Emma sellega suhestus. Oli kirjeldusi ja vestlusi, mida ilmselgelt sotsiaalse kommentaarina mõeldi, aga mis mulle väheste teadmiste tõttu 19. sajandi II veerandi Prantsusmaa ajaloo kohta lõpuni arusaadavad polnud. 
Provintsis asendab aken nii teatrit kui jalutuskäiku.
  • Mõtete ärgitamine
    Mitte eriti. Sisu mõttes olid asjad nagu selged ja Prantsusmaa ajalugu ka guugeldama minna ei viitsinud. 
  • Lõpp
    See, mis juhtus, oli ettearvatav, ja juhtumise viis oli puhas melodraama. Lugedes mulle käis see natuke närvidele, aga praegu mõtlen, et väga sobiv Emma tegelasele.
  • Kestev mõju
    Raamat ilmus esmakordselt mingi 170 aastat tagasi ja mina siin ikka loen. Aga saan aru, et see lugu oli ka omas ajas kuulus ja skandaalne ja raamat vahepeal ära keelatud. Ühtlasi inspiratsiooniks hilisematele 19. sajandi kirjanikele, kelle loodud naistegelastel võis ka olla nn madame Bovary kompleks - suutmatus oma eluga rahul olla. Ja kui 21. sajandi raamatute peale mõelda, siis naissoost peategelane, kes on pealtnäha põhjuseta rahulolematu ja ootab, et elu temaga juhtuks, oli vahepeal ikka väga levinud. (Kui 19. sajandil lõid selliseid tegelasi mehed, siis 21. sajandil enamasti naised ise.)
  • Sisuväline
    Kuulasin eestikeelset e-raamatut. Meeldis, kuidas oli loetud. Ja seda juttu, kuidas vanad tõlked (nagu see siin) on paremad kui tänapäevased, ajan nagunii ka kogu aeg. 
     

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...