Otse põhisisu juurde

Gustave Flaubert "Madame Bovary"


19. sajandi Prantsusmaal abiellub noor Emma arst Charles Bovaryga. Ta ootab suurt õnne, armastust ja üldiselt ülevaid tundeid, mida ei tule. Mees armastab teda küll, aga Emma tunneb, et tal on pigem tüütu ja igav. Siis satub tema teele teisi mehi, kes tunduvad suutvat talle neid ülevaid tundeid pakkuda. Libe tee, aga vaatame, mis saab.

  • Sisu
    Tänapäeval nagu väga originaalne sisu ei tundu, et inimesele olemasolev abielu ei istu ja hakkab petma. Omas ajas oli see, usun, päris uudne. Originaalsusest olulisem on siiski, kuidas teemat harutatud ja arendatud on. Siin oli hästi. 
  • Stiil
    Ja hakkan jälle pihta selle jutuga, et klassikat lugedes saad aru, miks ta klassika on. Suurepäraseid raamatuid kirjutatakse ka 21. sajandil, aga need ei ole sellised, no ei ole noh. Võib-olla 100 aasta pärast on, maitea. Aga võtad mingi Flaubert'i või Tolstoi ette ja see tekst on kohe sihuke krõmps ja tummine. (Muidugi ka seetõttu raskem lugeda.) Tuleb silma ette, kuidas onu istus laua taga ja sulg libises paberil. Osati ikka sõnu seada ja neid läbi mõelda. 
  • Emotsioonid
    Praktiliselt puudusid. Ei elanud kellelegi eriti kaasa ega tundnud kaasa.
  • Tegelased
    Emma on taaskord tegelane, kellel on potentsiaali lugejaid närvi ajada. Võib vaielda, kas tal oli probleem või oli tal igav. Võib-olla tahtis liiga palju? Oli endale raamatutest loetu põhjal teab mis ebarealistlikud maailmad kokku unistanud?

    Ta oli kõigi romaaniarmukeste koondkuju, kõigi draamade kangelanna, kõigi luuleköidete tabamatu d a a m.
    Korra mõtlesin, miks neid mehi kaks oli (eri aegadel, mitte samal ajal), kelle juurest Emma uskus armastuse leidvat. Aga olid vist piisavalt erinevad tüübid küll, ka natuke erinevate motiividega. 
    Muudest tegelastest oli väikelinna apteeker Homais kindlasti värvikaim. Tahtis muudkui rääkida ja muljet jätta, et kõigest kõike teab, mängis arsti, kuigi arst polnud. Laia joonega natuke tühi tüüp. 
  • Atmosfäär
    See oli oluline, ma arvan. Milline oli väikelinn, kus nad elasid, ja kuidas Emma sellega suhestus. Oli kirjeldusi ja vestlusi, mida ilmselgelt sotsiaalse kommentaarina mõeldi, aga mis mulle väheste teadmiste tõttu 19. sajandi II veerandi Prantsusmaa ajaloo kohta lõpuni arusaadavad polnud. 
Provintsis asendab aken nii teatrit kui jalutuskäiku.
  • Mõtete ärgitamine
    Mitte eriti. Sisu mõttes olid asjad nagu selged ja Prantsusmaa ajalugu ka guugeldama minna ei viitsinud. 
  • Lõpp
    See, mis juhtus, oli ettearvatav, ja juhtumise viis oli puhas melodraama. Lugedes mulle käis see natuke närvidele, aga praegu mõtlen, et väga sobiv Emma tegelasele.
  • Kestev mõju
    Raamat ilmus esmakordselt mingi 170 aastat tagasi ja mina siin ikka loen. Aga saan aru, et see lugu oli ka omas ajas kuulus ja skandaalne ja raamat vahepeal ära keelatud. Ühtlasi inspiratsiooniks hilisematele 19. sajandi kirjanikele, kelle loodud naistegelastel võis ka olla nn madame Bovary kompleks - suutmatus oma eluga rahul olla. Ja kui 21. sajandi raamatute peale mõelda, siis naissoost peategelane, kes on pealtnäha põhjuseta rahulolematu ja ootab, et elu temaga juhtuks, oli vahepeal ikka väga levinud. (Kui 19. sajandil lõid selliseid tegelasi mehed, siis 21. sajandil enamasti naised ise.)
  • Sisuväline
    Kuulasin eestikeelset e-raamatut. Meeldis, kuidas oli loetud. Ja seda juttu, kuidas vanad tõlked (nagu see siin) on paremad kui tänapäevased, ajan nagunii ka kogu aeg. 
     

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...