Otse põhisisu juurde

Gustave Flaubert "Madame Bovary"


19. sajandi Prantsusmaal abiellub noor Emma arst Charles Bovaryga. Ta ootab suurt õnne, armastust ja üldiselt ülevaid tundeid, mida ei tule. Mees armastab teda küll, aga Emma tunneb, et tal on pigem tüütu ja igav. Siis satub tema teele teisi mehi, kes tunduvad suutvat talle neid ülevaid tundeid pakkuda. Libe tee, aga vaatame, mis saab.

  • Sisu
    Tänapäeval nagu väga originaalne sisu ei tundu, et inimesele olemasolev abielu ei istu ja hakkab petma. Omas ajas oli see, usun, päris uudne. Originaalsusest olulisem on siiski, kuidas teemat harutatud ja arendatud on. Siin oli hästi. 
  • Stiil
    Ja hakkan jälle pihta selle jutuga, et klassikat lugedes saad aru, miks ta klassika on. Suurepäraseid raamatuid kirjutatakse ka 21. sajandil, aga need ei ole sellised, no ei ole noh. Võib-olla 100 aasta pärast on, maitea. Aga võtad mingi Flaubert'i või Tolstoi ette ja see tekst on kohe sihuke krõmps ja tummine. (Muidugi ka seetõttu raskem lugeda.) Tuleb silma ette, kuidas onu istus laua taga ja sulg libises paberil. Osati ikka sõnu seada ja neid läbi mõelda. 
  • Emotsioonid
    Praktiliselt puudusid. Ei elanud kellelegi eriti kaasa ega tundnud kaasa.
  • Tegelased
    Emma on taaskord tegelane, kellel on potentsiaali lugejaid närvi ajada. Võib vaielda, kas tal oli probleem või oli tal igav. Võib-olla tahtis liiga palju? Oli endale raamatutest loetu põhjal teab mis ebarealistlikud maailmad kokku unistanud?

    Ta oli kõigi romaaniarmukeste koondkuju, kõigi draamade kangelanna, kõigi luuleköidete tabamatu d a a m.
    Korra mõtlesin, miks neid mehi kaks oli (eri aegadel, mitte samal ajal), kelle juurest Emma uskus armastuse leidvat. Aga olid vist piisavalt erinevad tüübid küll, ka natuke erinevate motiividega. 
    Muudest tegelastest oli väikelinna apteeker Homais kindlasti värvikaim. Tahtis muudkui rääkida ja muljet jätta, et kõigest kõike teab, mängis arsti, kuigi arst polnud. Laia joonega natuke tühi tüüp. 
  • Atmosfäär
    See oli oluline, ma arvan. Milline oli väikelinn, kus nad elasid, ja kuidas Emma sellega suhestus. Oli kirjeldusi ja vestlusi, mida ilmselgelt sotsiaalse kommentaarina mõeldi, aga mis mulle väheste teadmiste tõttu 19. sajandi II veerandi Prantsusmaa ajaloo kohta lõpuni arusaadavad polnud. 
Provintsis asendab aken nii teatrit kui jalutuskäiku.
  • Mõtete ärgitamine
    Mitte eriti. Sisu mõttes olid asjad nagu selged ja Prantsusmaa ajalugu ka guugeldama minna ei viitsinud. 
  • Lõpp
    See, mis juhtus, oli ettearvatav, ja juhtumise viis oli puhas melodraama. Lugedes mulle käis see natuke närvidele, aga praegu mõtlen, et väga sobiv Emma tegelasele.
  • Kestev mõju
    Raamat ilmus esmakordselt mingi 170 aastat tagasi ja mina siin ikka loen. Aga saan aru, et see lugu oli ka omas ajas kuulus ja skandaalne ja raamat vahepeal ära keelatud. Ühtlasi inspiratsiooniks hilisematele 19. sajandi kirjanikele, kelle loodud naistegelastel võis ka olla nn madame Bovary kompleks - suutmatus oma eluga rahul olla. Ja kui 21. sajandi raamatute peale mõelda, siis naissoost peategelane, kes on pealtnäha põhjuseta rahulolematu ja ootab, et elu temaga juhtuks, oli vahepeal ikka väga levinud. (Kui 19. sajandil lõid selliseid tegelasi mehed, siis 21. sajandil enamasti naised ise.)
  • Sisuväline
    Kuulasin eestikeelset e-raamatut. Meeldis, kuidas oli loetud. Ja seda juttu, kuidas vanad tõlked (nagu see siin) on paremad kui tänapäevased, ajan nagunii ka kogu aeg. 
     

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...