Otse põhisisu juurde

Lars Mytting "The reindeer hunters"


Järg raamatule "The bell in the lake". Lugu jätkub umbes 20 aastat peale 1. raamatu lõppu. Lillehammeri piirkonna Butangeni külas on pastoriks endiselt Kai Schweigaard, kes hoiab silma peal oma oma kunagise armastatu Astrid Hekne poja Jehansi elul. Jehansi kaksikvend Victor elab Inglismaal, aga satub ka Norrasse käima. Kas ta kohtub Jehansiga? (See, muidugi, on retooriline küsimus.)
Raamatu tegevusaeg ulatub 20. sajandi algusest I maailmasõja järgse ajani. Sellesse perioodi jääb Norra iseseisvumine (millele küll ülisuurt tähelepanu ei pöörata) ja ka Hispaania gripp näiteks. Huvitav oli 2023. aastal lugeda, kuidas 100 aastat tagasi inimestele sõnu peale loeti, et ärge minge külla ega teistele üldse lähedalegi.

  • Sisu
    Polnud sisutu, aga 1. osal oli kuidagi suure mõtte lõimelõng püsivamalt tunda. Siin oli mingeid episoode, mis nagu lihtsalt olid. 
  • Stiil
    Hea jutustaja, aga kiire tempoga lugude otsijal maksab see raamatusari jätkuvalt rahule jätta.
But a promise was a promise. And promises to the dead have a habit of becoming obsessions.
  • Emotsioonid
    Elasin kaasa rohkem mõistusega võib vist öelda. Negatiivse poole pealt oli see mõte vahepeal, et asi võiks rutem edasi liikuda. 
  • Tegelased
    Kogu selle raamatusarja peategelane, mulle tundub, on kirikuõpetaja Kai Schweigaard, kes hoolimata ametist ei ole usust pimestatud. Ilmselgelt ta usub mingeid rahvasuus tuntud legende ja tegeleb vahepeal asjadega, mille ilmsikstulekul kindlasti pühameherüü ära võetaks. 
    Naistegelased meeldisid. Nii selles kui eelmises raamatus on naistegelased enamasti niukesed sihikindlad ja iseteadlikud.
Men talk best in a boat. And there are certain things men will only say in a boat.
  • Atmosfäär
    Siin polnud see nii oluline kui 1. raamatus. Paiku, kus tegevus toimus, oli ka rohkem. 
  • Mõtete ärgitamine
    Jätkuvalt palju viiteid norra rahvakommetele ja -usundile, ka rahvariietele, mis on põnev, kui selline asi huvitab. Samuti viidatakse mitut puhku norra-šoti kultuurilistele ja keelelistele seostele. (Ka kilt olla algselt norra sõna!) Aga vahepeal läks ka elektriturbiini (ma arvan?) ja mingi algelisemat sorti lennuki kirjeldamiseks, mis oli minu maitsele liiga detailne.
The bunad will be a flag our people can wear!
  • Lõpp
    Usun, et kõik ei jää nii nagu siin lõppes, sest 3. osa tuleb ka, aga selle raamatu lõpp tundus natuke liiga roosamanna.
  • Kestev mõju
    Minu jaoks nii palju, et tahaks 3. osa lugeda, kui see ükskord mulle loetavasse keelde jõuab. (Praegu pole norra keeleski veel ilmunud.)
  • Sisuväline
    Kaas meeldis. Ingliskeelne e-raamat oli bongo. Sai taaskord põllumajanduse ja tehnikaga seotud sõnu õppida inglise keeles. Näiteks luisk = whetstone.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...