Otse põhisisu juurde

Lars Mytting "The reindeer hunters"


Järg raamatule "The bell in the lake". Lugu jätkub umbes 20 aastat peale 1. raamatu lõppu. Lillehammeri piirkonna Butangeni külas on pastoriks endiselt Kai Schweigaard, kes hoiab silma peal oma oma kunagise armastatu Astrid Hekne poja Jehansi elul. Jehansi kaksikvend Victor elab Inglismaal, aga satub ka Norrasse käima. Kas ta kohtub Jehansiga? (See, muidugi, on retooriline küsimus.)
Raamatu tegevusaeg ulatub 20. sajandi algusest I maailmasõja järgse ajani. Sellesse perioodi jääb Norra iseseisvumine (millele küll ülisuurt tähelepanu ei pöörata) ja ka Hispaania gripp näiteks. Huvitav oli 2023. aastal lugeda, kuidas 100 aastat tagasi inimestele sõnu peale loeti, et ärge minge külla ega teistele üldse lähedalegi.

  • Sisu
    Polnud sisutu, aga 1. osal oli kuidagi suure mõtte lõimelõng püsivamalt tunda. Siin oli mingeid episoode, mis nagu lihtsalt olid. 
  • Stiil
    Hea jutustaja, aga kiire tempoga lugude otsijal maksab see raamatusari jätkuvalt rahule jätta.
But a promise was a promise. And promises to the dead have a habit of becoming obsessions.
  • Emotsioonid
    Elasin kaasa rohkem mõistusega võib vist öelda. Negatiivse poole pealt oli see mõte vahepeal, et asi võiks rutem edasi liikuda. 
  • Tegelased
    Kogu selle raamatusarja peategelane, mulle tundub, on kirikuõpetaja Kai Schweigaard, kes hoolimata ametist ei ole usust pimestatud. Ilmselgelt ta usub mingeid rahvasuus tuntud legende ja tegeleb vahepeal asjadega, mille ilmsikstulekul kindlasti pühameherüü ära võetaks. 
    Naistegelased meeldisid. Nii selles kui eelmises raamatus on naistegelased enamasti niukesed sihikindlad ja iseteadlikud.
Men talk best in a boat. And there are certain things men will only say in a boat.
  • Atmosfäär
    Siin polnud see nii oluline kui 1. raamatus. Paiku, kus tegevus toimus, oli ka rohkem. 
  • Mõtete ärgitamine
    Jätkuvalt palju viiteid norra rahvakommetele ja -usundile, ka rahvariietele, mis on põnev, kui selline asi huvitab. Samuti viidatakse mitut puhku norra-šoti kultuurilistele ja keelelistele seostele. (Ka kilt olla algselt norra sõna!) Aga vahepeal läks ka elektriturbiini (ma arvan?) ja mingi algelisemat sorti lennuki kirjeldamiseks, mis oli minu maitsele liiga detailne.
The bunad will be a flag our people can wear!
  • Lõpp
    Usun, et kõik ei jää nii nagu siin lõppes, sest 3. osa tuleb ka, aga selle raamatu lõpp tundus natuke liiga roosamanna.
  • Kestev mõju
    Minu jaoks nii palju, et tahaks 3. osa lugeda, kui see ükskord mulle loetavasse keelde jõuab. (Praegu pole norra keeleski veel ilmunud.)
  • Sisuväline
    Kaas meeldis. Ingliskeelne e-raamat oli bongo. Sai taaskord põllumajanduse ja tehnikaga seotud sõnu õppida inglise keeles. Näiteks luisk = whetstone.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...