Otse põhisisu juurde

Eurovisiooninädal : Belgia ja Hollandi järjepidevus

On Eurovisiooninädal!

Sel puhul postitus ühe minu teooria kohta. Väidan, et Belgia ja Holland suudavad igal aastal paaripeale vähemalt ühe hea võistluslooga lagedale tulla. Siin nad on. 

2023
Belgial on mingi minu jaoks veider asi, Hollandil laul "Burning daylights", mida kuuldes kanalit ei vahetaks.


2022
Hollandit esindas S10 lauluga "De diepte". Märkimisväärne, et laul on üleni hollandi keeles. Ja vahepeal ulub kergelt. Uuuuu-aaaaa. Noh, umbes nii. 


2021
Belgiat esindas Hooverphonic lauluga "The wrong place". 2020 aasta laul oli parem, aga ka sellel olid oma köitvad küljed.

2020
Belgiat pidi esindama Hooverphonic lauluga "Release me", aga Eurovisioon, muidugist, jäi ära hoopis. Mõnusalt melanhoolne lugu.

2019
Holland võitis, kui Duncan Laurence esitas laulu "Arcade". Olen nõus, et kui Alika seda superstaarisaates laulis, võttis kulmu kergitama, aga originaalis on ka lahedalt dramaatiline.


2018
Belgia esindaja Sennek lauluga "A matter of time" finaali ei saanud. Kuigi. See on lahe laul, Bondi filmi tunnuslaulu kõlaga. No üks käik on ikka väga "Tomorrow never dies".

2017
Belgiat esindanud Blanche sai lauluga "City lights" 4. koha. Ma kuulan seda laulu praegu ka. Kunn laul.


2016
Hollandi esindaja oli Douwe Bob lauluga "Slow down". Kitarriga poiss. Laul kõlab nagu see, millest ta räägib.


2015
Belgiat esindanud Loic Nottet lauluga "Rhythm inside" sai 4. koha. See on see rapapa-laul, kui keegi mäletab. Viimase kümnendi parimaid laule Eurovisioonil minu tabelis. (Tea, kas peaks oma tabeli avalikustama?) Täitsa üllatav, et mulle meeldib, sest ta on niuke agressiivsemat sorti tegelikult.

2014
Holland sai 2. koha lauluga "Calm after the storm", mida esitas The Common Linnets. Kui hea on seda kuulata ja kui mõnus kaasa lõõritada. 


2013
Hollandit esindas Anouk lauluga "Birds". Aldi häälerühm on alati sopranist põnevam olnud. Väga avar lugu. Võiks mõne video taustana ka kasutada, kus on tarvis mõju avaldada.


Algul mõtlesin 10 aastat võtta, aga sai 11. Ei tahtnud Anouki välja jätta. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Armin Kõomägi "Taevas"

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.
Postita kommentaar
Loe edasi »

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...
1 kommentaar
Loe edasi »