Otse põhisisu juurde

Eurovisiooninädal : Belgia ja Hollandi järjepidevus

On Eurovisiooninädal!

Sel puhul postitus ühe minu teooria kohta. Väidan, et Belgia ja Holland suudavad igal aastal paaripeale vähemalt ühe hea võistluslooga lagedale tulla. Siin nad on. 

2023
Belgial on mingi minu jaoks veider asi, Hollandil laul "Burning daylights", mida kuuldes kanalit ei vahetaks.


2022
Hollandit esindas S10 lauluga "De diepte". Märkimisväärne, et laul on üleni hollandi keeles. Ja vahepeal ulub kergelt. Uuuuu-aaaaa. Noh, umbes nii. 


2021
Belgiat esindas Hooverphonic lauluga "The wrong place". 2020 aasta laul oli parem, aga ka sellel olid oma köitvad küljed.

2020
Belgiat pidi esindama Hooverphonic lauluga "Release me", aga Eurovisioon, muidugist, jäi ära hoopis. Mõnusalt melanhoolne lugu.

2019
Holland võitis, kui Duncan Laurence esitas laulu "Arcade". Olen nõus, et kui Alika seda superstaarisaates laulis, võttis kulmu kergitama, aga originaalis on ka lahedalt dramaatiline.


2018
Belgia esindaja Sennek lauluga "A matter of time" finaali ei saanud. Kuigi. See on lahe laul, Bondi filmi tunnuslaulu kõlaga. No üks käik on ikka väga "Tomorrow never dies".

2017
Belgiat esindanud Blanche sai lauluga "City lights" 4. koha. Ma kuulan seda laulu praegu ka. Kunn laul.


2016
Hollandi esindaja oli Douwe Bob lauluga "Slow down". Kitarriga poiss. Laul kõlab nagu see, millest ta räägib.


2015
Belgiat esindanud Loic Nottet lauluga "Rhythm inside" sai 4. koha. See on see rapapa-laul, kui keegi mäletab. Viimase kümnendi parimaid laule Eurovisioonil minu tabelis. (Tea, kas peaks oma tabeli avalikustama?) Täitsa üllatav, et mulle meeldib, sest ta on niuke agressiivsemat sorti tegelikult.

2014
Holland sai 2. koha lauluga "Calm after the storm", mida esitas The Common Linnets. Kui hea on seda kuulata ja kui mõnus kaasa lõõritada. 


2013
Hollandit esindas Anouk lauluga "Birds". Aldi häälerühm on alati sopranist põnevam olnud. Väga avar lugu. Võiks mõne video taustana ka kasutada, kus on tarvis mõju avaldada.


Algul mõtlesin 10 aastat võtta, aga sai 11. Ei tahtnud Anouki välja jätta. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...
Postita kommentaar
Loe edasi »