Otse põhisisu juurde

Eurovisiooninädal : Belgia ja Hollandi järjepidevus

On Eurovisiooninädal!

Sel puhul postitus ühe minu teooria kohta. Väidan, et Belgia ja Holland suudavad igal aastal paaripeale vähemalt ühe hea võistluslooga lagedale tulla. Siin nad on. 

2023
Belgial on mingi minu jaoks veider asi, Hollandil laul "Burning daylights", mida kuuldes kanalit ei vahetaks.


2022
Hollandit esindas S10 lauluga "De diepte". Märkimisväärne, et laul on üleni hollandi keeles. Ja vahepeal ulub kergelt. Uuuuu-aaaaa. Noh, umbes nii. 


2021
Belgiat esindas Hooverphonic lauluga "The wrong place". 2020 aasta laul oli parem, aga ka sellel olid oma köitvad küljed.

2020
Belgiat pidi esindama Hooverphonic lauluga "Release me", aga Eurovisioon, muidugist, jäi ära hoopis. Mõnusalt melanhoolne lugu.

2019
Holland võitis, kui Duncan Laurence esitas laulu "Arcade". Olen nõus, et kui Alika seda superstaarisaates laulis, võttis kulmu kergitama, aga originaalis on ka lahedalt dramaatiline.


2018
Belgia esindaja Sennek lauluga "A matter of time" finaali ei saanud. Kuigi. See on lahe laul, Bondi filmi tunnuslaulu kõlaga. No üks käik on ikka väga "Tomorrow never dies".

2017
Belgiat esindanud Blanche sai lauluga "City lights" 4. koha. Ma kuulan seda laulu praegu ka. Kunn laul.


2016
Hollandi esindaja oli Douwe Bob lauluga "Slow down". Kitarriga poiss. Laul kõlab nagu see, millest ta räägib.


2015
Belgiat esindanud Loic Nottet lauluga "Rhythm inside" sai 4. koha. See on see rapapa-laul, kui keegi mäletab. Viimase kümnendi parimaid laule Eurovisioonil minu tabelis. (Tea, kas peaks oma tabeli avalikustama?) Täitsa üllatav, et mulle meeldib, sest ta on niuke agressiivsemat sorti tegelikult.

2014
Holland sai 2. koha lauluga "Calm after the storm", mida esitas The Common Linnets. Kui hea on seda kuulata ja kui mõnus kaasa lõõritada. 


2013
Hollandit esindas Anouk lauluga "Birds". Aldi häälerühm on alati sopranist põnevam olnud. Väga avar lugu. Võiks mõne video taustana ka kasutada, kus on tarvis mõju avaldada.


Algul mõtlesin 10 aastat võtta, aga sai 11. Ei tahtnud Anouki välja jätta. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »