Otse põhisisu juurde

Eurovisiooninädal : Belgia ja Hollandi järjepidevus

On Eurovisiooninädal!

Sel puhul postitus ühe minu teooria kohta. Väidan, et Belgia ja Holland suudavad igal aastal paaripeale vähemalt ühe hea võistluslooga lagedale tulla. Siin nad on. 

2023
Belgial on mingi minu jaoks veider asi, Hollandil laul "Burning daylights", mida kuuldes kanalit ei vahetaks.


2022
Hollandit esindas S10 lauluga "De diepte". Märkimisväärne, et laul on üleni hollandi keeles. Ja vahepeal ulub kergelt. Uuuuu-aaaaa. Noh, umbes nii. 


2021
Belgiat esindas Hooverphonic lauluga "The wrong place". 2020 aasta laul oli parem, aga ka sellel olid oma köitvad küljed.

2020
Belgiat pidi esindama Hooverphonic lauluga "Release me", aga Eurovisioon, muidugist, jäi ära hoopis. Mõnusalt melanhoolne lugu.

2019
Holland võitis, kui Duncan Laurence esitas laulu "Arcade". Olen nõus, et kui Alika seda superstaarisaates laulis, võttis kulmu kergitama, aga originaalis on ka lahedalt dramaatiline.


2018
Belgia esindaja Sennek lauluga "A matter of time" finaali ei saanud. Kuigi. See on lahe laul, Bondi filmi tunnuslaulu kõlaga. No üks käik on ikka väga "Tomorrow never dies".

2017
Belgiat esindanud Blanche sai lauluga "City lights" 4. koha. Ma kuulan seda laulu praegu ka. Kunn laul.


2016
Hollandi esindaja oli Douwe Bob lauluga "Slow down". Kitarriga poiss. Laul kõlab nagu see, millest ta räägib.


2015
Belgiat esindanud Loic Nottet lauluga "Rhythm inside" sai 4. koha. See on see rapapa-laul, kui keegi mäletab. Viimase kümnendi parimaid laule Eurovisioonil minu tabelis. (Tea, kas peaks oma tabeli avalikustama?) Täitsa üllatav, et mulle meeldib, sest ta on niuke agressiivsemat sorti tegelikult.

2014
Holland sai 2. koha lauluga "Calm after the storm", mida esitas The Common Linnets. Kui hea on seda kuulata ja kui mõnus kaasa lõõritada. 


2013
Hollandit esindas Anouk lauluga "Birds". Aldi häälerühm on alati sopranist põnevam olnud. Väga avar lugu. Võiks mõne video taustana ka kasutada, kus on tarvis mõju avaldada.


Algul mõtlesin 10 aastat võtta, aga sai 11. Ei tahtnud Anouki välja jätta. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »