Otse põhisisu juurde

Eurovisiooninädal : statistikat

Mõned tähelepanekud 2000-2022 võitnud laulude kohta.

Enim võitnud riigid

  • Ukrainal 3 võitu
  • Taanil 2 võitu
  • Rootsil 2 võitu

Võitja sugu

11,5 võitjat mehed, 10,5 võitjat naised.  Harukordne võrdsus!

Arvestasin selle järgi, mis soost põhilaulja oli. Kuna ühe laulu põhiesitajad olid mees ja naine, siis said mõlemad 0,5 ja lõpptulemuseks tulid poolikud inimesed. 

Eurovisiooni toimumiskohad (sh 2023)


Ei ole midagi üheülbaline. On Põhja-Euroopas toimunud, on Ida-Euroopas toimunud, on (tegelikult) väljaspool Euroopat toimunud. Kesk-Euroopa on jah vähe hõre, aga seal on mitu riiki, kes on harvad või üldse mitte osalejad. 

Keeled

4 võidulaulu täiesti muus keeles kui inglise keel:

  • 2007 Serbia "Molitva"
  • 2017 Portugal "Amar pelos dois"
  • 2021 Itaalia "Zitti e buoni"
  • 2022 Ukraina "Stefania"

Ülejäänud võidulaulud 2000-2022 olid (suuremalt osalt) inglise keeles. On küll neid olnud, kes mingi salmi oma keeles laulnud.

2022. aasta võitja "Stefania" oli väidetavalt esimene võidulugu, kus räpiti.

Laulude pealkirjad

  • 11 laulu 22st võitjast on ühesõnalised
  • Pikim pealkiri "Fly on the wings of love" (2000)
  • Numbreid sisaldavad pealkirjad - "1944" (Ukraina 2016), "My number one" (Kreeka 2005)

Laulude teemad

See mind huvitas kõige rohkem, sest võiks arvata, et eurolood räägivad sellest, kuidas tuleme kokku ja ehitame sildu ja kõik on õnnelikud. Välja tulid aga teistsugused neli teemat. Tegin kõik uhked pildid ja.



Inimese jõustamise all mõtlen seda, et üksikisik on oluline, tema mõtted, tunded, erilisus, õigused jms. Tänapäeval popp teema nagu näha võitjate aastanumbritest. 

Aga lõpuks päästab Euroopa siiski armastus (või 13 selleteemalist võidulaulu).



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...
Postita kommentaar
Loe edasi »