Otse põhisisu juurde

Eurovisioon 2023 : kommentaarid

  • Pärisbändidel ei lähe Eurovisioonil kuigi tihti hästi, aga nad on minu lemmikud. (Pärisbändi all pean silmas, et laval ongi laulja ja kitarrist ja bassimees ja trummar ja võib-olla ka klahvpillimängija.) Sel aastal ka andsin šõu eest kõrgeimad punktid Sloveeniale ja Austraaliale, sest ma tahaks olla seal peol, kus nad esinevad. Nad rõõmustavad mind. (Meenub, et Rufus ja Brainstorm ja Måneskin olid ka pärisbändid. Kahel neist isegi läks täitsa hästi.)


  • Graham Nortoni kommentaar Moldova laulu kohta: "If there isn't a human sacrifice by the end of this I'll be very disappointed." Tabav. Need laulud, kus kedagi/midagi välja kutsutakse või muidu lõkke ümber loits lahti lüüakse, on enamasti minu lemmikud, sest nad pöörduvad selle poole, mis Eurovisiooni idee võiks olla. 

  • Mis Moldovasse puutub, siis nemad on mind tihti rõõmustanud. Ei ole laulud, mida aastaid hiljem meenutaks, aga konkreetses ajas ja hetkes on need vahvad rahvalaulu moodi simmanilood kõige lahedamad.

  • Nägin kusagil kommentaari, et peaks tegema reegli, kus keegi ei tohi laulda inglise keeles, aga Prantsusmaa PEAB laulma inglise keeles. See oleks naljakas ma arvan. Ja sellest võiks häid asju sündida, sest Prantsusmaa paremaid eurolaule Sebastien Tellieri "Divine" oli inglise keeles. 


  • Parim lause laulust oli ilmselt Ema ostis traktori!, aga meeldis ka Itaalia laulus mingi koht, kus hommikusöögiks oli kohv sidruniga. See, et Soome eurolaul räägib sellest, kuidas soomlane läheb baari ja end täis joob, on järgmise tasandi nali. Eneseiroonia ongi kõrgema taseme huumor muidugi. 

  • Itaaliast: olen valmis väljastama neile loa iga kord ballaade laulda, sest Itaalia ballaadid on omaette tasemel.

  • Islandil on täitsa oma huumor ja kes sellest aru saab, on minu sõber. Selleaastane punktiandmine oli huvitav ja (ma tean, et panen selle igal aastal siia, aga see on nii naljakas) 2021. aasta muidugi ka. 


  • Punktiandmise parimaid hetki oli ka see, et Kreekat polnud finaalis ja Küpros pidi kellelegi teisele 12 punkti andma. 

  • Pilt kostüümidest, millele maksimumhinde andsin. Horvaatia napilt sai küll, sest alukates ringi kargavad tüübid on juba väga piiripealne värk : ) Ja Prantsusmaa naine on lihtsalt sellepärast, et suutis taaskord olla the frenchiest french that has ever frenched või nii. Sama kui Muhu rahvariietes kahe patsiga neiu läheks Eesti eest lavale. 

  • Fännide jaoks oli Eesti laulu silmapaistvaim osa isemängiv klaver. Sest kui fänn näeb laval klaverit, siis ta ootab, et see ka põlema pandaks (vt Rumeenia 2010). Ses mõttes vist pettumus.

  • Minu lemmikelement oli Austraalia auto. Lisaks sellele, et see lihtsalt väga lamp auto oli, ootasin, et kohe algab dialoog Hi, Barbie! - Hi, Ken! - Wanna go for a ride? - Sure, Ken!

  • Daði Freyr laulis Atomic Kittenit! (Tal on see lugu tervenisti ka torus üleval muide.) Hakkasin mõtlema, kui kuulus laul see on tänapäeval. Kas 21. sajandil sündinud vaataja saab aru, mis värk toimub? Publikum saalis laulis kaasa igal juhul : )

  • Olen teoorias Sam Ryderi suur fänn. Ei enne ega peale Eurovisiooni ma temast midagi ei tea, aga kui ta laval on ja laulab, siis ta on kuidagi nii rõõmus ja särav ja õiges kohas, et väga hea on vaadata. Ja need sätendavad pükstükid on lihtsalt vaimustavad.

  • Veel väga tähtis asi: need tõlgid, kes ETV2 peal Eurovisiooni ühes lauludega eesti viipekeelde tõlkisid, on andekad tüübid : ) 

Nüüd vist on Eurovisiooniga ühel pool selleks korraks. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...