Otse põhisisu juurde

Eurovisioon 2023 : kommentaarid

  • Pärisbändidel ei lähe Eurovisioonil kuigi tihti hästi, aga nad on minu lemmikud. (Pärisbändi all pean silmas, et laval ongi laulja ja kitarrist ja bassimees ja trummar ja võib-olla ka klahvpillimängija.) Sel aastal ka andsin šõu eest kõrgeimad punktid Sloveeniale ja Austraaliale, sest ma tahaks olla seal peol, kus nad esinevad. Nad rõõmustavad mind. (Meenub, et Rufus ja Brainstorm ja Måneskin olid ka pärisbändid. Kahel neist isegi läks täitsa hästi.)


  • Graham Nortoni kommentaar Moldova laulu kohta: "If there isn't a human sacrifice by the end of this I'll be very disappointed." Tabav. Need laulud, kus kedagi/midagi välja kutsutakse või muidu lõkke ümber loits lahti lüüakse, on enamasti minu lemmikud, sest nad pöörduvad selle poole, mis Eurovisiooni idee võiks olla. 

  • Mis Moldovasse puutub, siis nemad on mind tihti rõõmustanud. Ei ole laulud, mida aastaid hiljem meenutaks, aga konkreetses ajas ja hetkes on need vahvad rahvalaulu moodi simmanilood kõige lahedamad.

  • Nägin kusagil kommentaari, et peaks tegema reegli, kus keegi ei tohi laulda inglise keeles, aga Prantsusmaa PEAB laulma inglise keeles. See oleks naljakas ma arvan. Ja sellest võiks häid asju sündida, sest Prantsusmaa paremaid eurolaule Sebastien Tellieri "Divine" oli inglise keeles. 


  • Parim lause laulust oli ilmselt Ema ostis traktori!, aga meeldis ka Itaalia laulus mingi koht, kus hommikusöögiks oli kohv sidruniga. See, et Soome eurolaul räägib sellest, kuidas soomlane läheb baari ja end täis joob, on järgmise tasandi nali. Eneseiroonia ongi kõrgema taseme huumor muidugi. 

  • Itaaliast: olen valmis väljastama neile loa iga kord ballaade laulda, sest Itaalia ballaadid on omaette tasemel.

  • Islandil on täitsa oma huumor ja kes sellest aru saab, on minu sõber. Selleaastane punktiandmine oli huvitav ja (ma tean, et panen selle igal aastal siia, aga see on nii naljakas) 2021. aasta muidugi ka. 


  • Punktiandmise parimaid hetki oli ka see, et Kreekat polnud finaalis ja Küpros pidi kellelegi teisele 12 punkti andma. 

  • Pilt kostüümidest, millele maksimumhinde andsin. Horvaatia napilt sai küll, sest alukates ringi kargavad tüübid on juba väga piiripealne värk : ) Ja Prantsusmaa naine on lihtsalt sellepärast, et suutis taaskord olla the frenchiest french that has ever frenched või nii. Sama kui Muhu rahvariietes kahe patsiga neiu läheks Eesti eest lavale. 

  • Fännide jaoks oli Eesti laulu silmapaistvaim osa isemängiv klaver. Sest kui fänn näeb laval klaverit, siis ta ootab, et see ka põlema pandaks (vt Rumeenia 2010). Ses mõttes vist pettumus.

  • Minu lemmikelement oli Austraalia auto. Lisaks sellele, et see lihtsalt väga lamp auto oli, ootasin, et kohe algab dialoog Hi, Barbie! - Hi, Ken! - Wanna go for a ride? - Sure, Ken!

  • Daði Freyr laulis Atomic Kittenit! (Tal on see lugu tervenisti ka torus üleval muide.) Hakkasin mõtlema, kui kuulus laul see on tänapäeval. Kas 21. sajandil sündinud vaataja saab aru, mis värk toimub? Publikum saalis laulis kaasa igal juhul : )

  • Olen teoorias Sam Ryderi suur fänn. Ei enne ega peale Eurovisiooni ma temast midagi ei tea, aga kui ta laval on ja laulab, siis ta on kuidagi nii rõõmus ja särav ja õiges kohas, et väga hea on vaadata. Ja need sätendavad pükstükid on lihtsalt vaimustavad.

  • Veel väga tähtis asi: need tõlgid, kes ETV2 peal Eurovisiooni ühes lauludega eesti viipekeelde tõlkisid, on andekad tüübid : ) 

Nüüd vist on Eurovisiooniga ühel pool selleks korraks. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...