- Pärisbändidel ei lähe Eurovisioonil kuigi tihti hästi, aga nad on minu lemmikud. (Pärisbändi all pean silmas, et laval ongi laulja ja kitarrist ja bassimees ja trummar ja võib-olla ka klahvpillimängija.) Sel aastal ka andsin šõu eest kõrgeimad punktid Sloveeniale ja Austraaliale, sest ma tahaks olla seal peol, kus nad esinevad. Nad rõõmustavad mind. (Meenub, et Rufus ja Brainstorm ja Måneskin olid ka pärisbändid. Kahel neist isegi läks täitsa hästi.)
- Graham Nortoni kommentaar Moldova laulu kohta: "If there isn't a human sacrifice by the end of this I'll be very disappointed." Tabav. Need laulud, kus kedagi/midagi välja kutsutakse või muidu lõkke ümber loits lahti lüüakse, on enamasti minu lemmikud, sest nad pöörduvad selle poole, mis Eurovisiooni idee võiks olla.
- Mis Moldovasse puutub, siis nemad on mind tihti rõõmustanud. Ei ole laulud, mida aastaid hiljem meenutaks, aga konkreetses ajas ja hetkes on need vahvad rahvalaulu moodi simmanilood kõige lahedamad.
- Nägin kusagil kommentaari, et peaks tegema reegli, kus keegi ei tohi laulda inglise keeles, aga Prantsusmaa PEAB laulma inglise keeles. See oleks naljakas ma arvan. Ja sellest võiks häid asju sündida, sest Prantsusmaa paremaid eurolaule Sebastien Tellieri "Divine" oli inglise keeles.
- Parim lause laulust oli ilmselt Ema ostis traktori!, aga meeldis ka Itaalia laulus mingi koht, kus hommikusöögiks oli kohv sidruniga. See, et Soome eurolaul räägib sellest, kuidas soomlane läheb baari ja end täis joob, on järgmise tasandi nali. Eneseiroonia ongi kõrgema taseme huumor muidugi.
- Itaaliast: olen valmis väljastama neile loa iga kord ballaade laulda, sest Itaalia ballaadid on omaette tasemel.
- Islandil on täitsa oma huumor ja kes sellest aru saab, on minu sõber. Selleaastane punktiandmine oli huvitav ja (ma tean, et panen selle igal aastal siia, aga see on nii naljakas) 2021. aasta muidugi ka.
- Punktiandmise parimaid hetki oli ka see, et Kreekat polnud finaalis ja Küpros pidi kellelegi teisele 12 punkti andma.
- Pilt kostüümidest, millele maksimumhinde andsin. Horvaatia napilt sai küll, sest alukates ringi kargavad tüübid on juba väga piiripealne värk : ) Ja Prantsusmaa naine on lihtsalt sellepärast, et suutis taaskord olla the frenchiest french that has ever frenched või nii. Sama kui Muhu rahvariietes kahe patsiga neiu läheks Eesti eest lavale.
- Fännide jaoks oli Eesti laulu silmapaistvaim osa isemängiv klaver. Sest kui fänn näeb laval klaverit, siis ta ootab, et see ka põlema pandaks (vt Rumeenia 2010). Ses mõttes vist pettumus.
- Minu lemmikelement oli Austraalia auto. Lisaks sellele, et see lihtsalt väga lamp auto oli, ootasin, et kohe algab dialoog Hi, Barbie! - Hi, Ken! - Wanna go for a ride? - Sure, Ken!
- Daði Freyr laulis Atomic Kittenit! (Tal on see lugu tervenisti ka torus üleval muide.) Hakkasin mõtlema, kui kuulus laul see on tänapäeval. Kas 21. sajandil sündinud vaataja saab aru, mis värk toimub? Publikum saalis laulis kaasa igal juhul : )
- Olen teoorias Sam Ryderi suur fänn. Ei enne ega peale Eurovisiooni ma temast midagi ei tea, aga kui ta laval on ja laulab, siis ta on kuidagi nii rõõmus ja särav ja õiges kohas, et väga hea on vaadata. Ja need sätendavad pükstükid on lihtsalt vaimustavad.
- Veel väga tähtis asi: need tõlgid, kes ETV2 peal Eurovisiooni ühes lauludega eesti viipekeelde tõlkisid, on andekad tüübid : )
Nüüd vist on Eurovisiooniga ühel pool selleks korraks.
Kommentaarid
Postita kommentaar