Otse põhisisu juurde

Rainbow Rowell "Fangirl"



Peategelane on Cath, 18-aastane ülikooli alustav tütarlaps. Pärismaailmas lihtsalt üks tüdruk, fanfictioni maailmas Magicath, populaarse Simon Snow raamatusarja põhjal fanfictioni kirjutaja ning kümnete tuhandete poolt loetud hiigelpika jutu "Carry on" autor. Nii et mõnes mõttes nagu internetikuulsus. 

Ülikoolielu osutub muidugi selliseks, mis ei võimalda enam igapäevaselt mitut tuhandet sõna internetiavarustesse postitada. Mängu tulevad uued inimesed ja probleemid. Muuhulgas ka see probleem, kas või kuidas fanfictioni kirjutamise pealt originaalkirjutistele üle minna. Kui lihtne või raske siis ikkagi on mingit oma maailma luua?

Cathil on ühtlasi isa ja võõrandunud ema ja kaksikõde ja toakaaslane ja tolle sõber. Nendega tuleb ka sekeldusi ette.

Üsna paks raamat on ja minu meelest see sobib. Sest kui mõelda, et fanfiction on siin suur teema, siis sihukesed ülipikad fanfictionid on ka tihti ikka väga mahukad (mahukamad kui originaalmaterjal).

Mis mulle reeglina ei meeldi (ja ei suutnud harjuda ka siin), on ühe raamatu sees teise raamatu (ette)lugemine/jutustamine. Siin oli etteloetavaks seesama Cathi kirjutatud kuulus fanfiction. Maitea, mind kohe üldse ei huvita see mingi teine lugu. Tahaks lihtsalt lehte keerata, et kiiremini põhilise loo juurde tagasi jõuda. 

Juba teine raamat, mida sellelt autorilt loen, ja ikka imestan, et ta suudab kirjutada kohe sihukest korralikku noortekirjandust, mis ei jäta odavat ega imalat muljet. Poole nooremale mulle oleks see kohe väga meeldinud. Praegu meeldis ka. Nii et vist mõistetav, et see raamatukogust pärit eksemplar, mida lugesin, oli suht kapsas juba.

Selle taustal ei mõista hästi, miks seda raamatut eesti keelde tõlgitud pole. Rowelli teine tuntud noortekas "Eleanor & Park" on (vähemalt Eesti raamatukogude järgi otsustades) eestikeelsena üsna menukas. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...