Otse põhisisu juurde

Rachel Joyce "The Music shop"

Frank on muusikapoe pidaja 1980. aastate lõpu Suurbritannias (linnas, mille nime ei nimetata). Ta on veendunud vinüülimüüja ega taha kuuldagi CD pealetungist. Tal oli kunagi ema, kes mängis suurt rolli Franki suhtumise kujunemises muusikasse ja ellu. Praegu on tal mõned sõbrad, kes elavad või peavad oma äri Frankiga samal tänaval. Tänavat soovib üles osta üks ehitushai, et seal kinnisvaraarendusega tegeleda. Umbes selline seis on. Ja siis tuleb ühel päeval poodi salapärane rohelise mantliga sakslanna Ilse. 

Kuna raamatu nimi on "The Music shop", siis loomulikult on siin palju viiteid muusikale. Frankil on nimelt võime oma klientidele kuulamiseks pakkuda just seda, mida keegi sel hetkel kõige rohkem vajab. Kui viitsimist on, võib palju aega veeta kõiki mainitud muusikapalu läbi kuulates. Sel juhul on kindlasti veel huvitavam lugeda peategelase nägemust neist.

Mul läks algul ikka aega selle raamatuga. Mitte et igav oleks olnud, aga kuidagi kunstlik tundus. On selliseid raamatuid, mida lugedes ei mõtle, et see on raamat. Ja siis on raamatud, kus pidevalt tuleb meelde, et see on väljamõeldud lugu. Lõpuks oli nii nagu tihti päriselus - võtab aega, et tegelastele kaasa elama hakata, aga viimaks hakkad kohe korralikult. Sest nende tegelastega tuli natuke Fredrik Backman meelde. Selline soe lihtsate inimeste kirjeldamine.

Aga siis vahepeal, veel sel ajal, kui mulle see värk kunstlik tundus, kargas pähe, et see võiks töötada hästi multikana. Mingid tegelased ja kohad tulid animeeritutena hästi silme ette. Lõpuosa läks siiski pigem tavafilmilikuks. Igal juhul sobiks mõni selline kunstižanr, kus on võimalik helisid edasi anda.

Lühidalt: Täitsa armas värk. 

Üks tark tsitaat raamatust:

These days you can do anything. You can have a thought – angry, needy, ecstatic, blasphemous, no matter what – and it can be out there within a second; you don’t even have to think about your thought. You can simply have it and be done. Next thought, please.

Eesti keelde pole seda raamatut tõlgitud. Rachel Joyce'ilt on aga olemas "Harold Fry uskumatu palverännak".  

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...