Otse põhisisu juurde

Rachel Joyce "The Music shop"

Frank on muusikapoe pidaja 1980. aastate lõpu Suurbritannias (linnas, mille nime ei nimetata). Ta on veendunud vinüülimüüja ega taha kuuldagi CD pealetungist. Tal oli kunagi ema, kes mängis suurt rolli Franki suhtumise kujunemises muusikasse ja ellu. Praegu on tal mõned sõbrad, kes elavad või peavad oma äri Frankiga samal tänaval. Tänavat soovib üles osta üks ehitushai, et seal kinnisvaraarendusega tegeleda. Umbes selline seis on. Ja siis tuleb ühel päeval poodi salapärane rohelise mantliga sakslanna Ilse. 

Kuna raamatu nimi on "The Music shop", siis loomulikult on siin palju viiteid muusikale. Frankil on nimelt võime oma klientidele kuulamiseks pakkuda just seda, mida keegi sel hetkel kõige rohkem vajab. Kui viitsimist on, võib palju aega veeta kõiki mainitud muusikapalu läbi kuulates. Sel juhul on kindlasti veel huvitavam lugeda peategelase nägemust neist.

Mul läks algul ikka aega selle raamatuga. Mitte et igav oleks olnud, aga kuidagi kunstlik tundus. On selliseid raamatuid, mida lugedes ei mõtle, et see on raamat. Ja siis on raamatud, kus pidevalt tuleb meelde, et see on väljamõeldud lugu. Lõpuks oli nii nagu tihti päriselus - võtab aega, et tegelastele kaasa elama hakata, aga viimaks hakkad kohe korralikult. Sest nende tegelastega tuli natuke Fredrik Backman meelde. Selline soe lihtsate inimeste kirjeldamine.

Aga siis vahepeal, veel sel ajal, kui mulle see värk kunstlik tundus, kargas pähe, et see võiks töötada hästi multikana. Mingid tegelased ja kohad tulid animeeritutena hästi silme ette. Lõpuosa läks siiski pigem tavafilmilikuks. Igal juhul sobiks mõni selline kunstižanr, kus on võimalik helisid edasi anda.

Lühidalt: Täitsa armas värk. 

Üks tark tsitaat raamatust:

These days you can do anything. You can have a thought – angry, needy, ecstatic, blasphemous, no matter what – and it can be out there within a second; you don’t even have to think about your thought. You can simply have it and be done. Next thought, please.

Eesti keelde pole seda raamatut tõlgitud. Rachel Joyce'ilt on aga olemas "Harold Fry uskumatu palverännak".  

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...