Otse põhisisu juurde

Rachel Joyce "The Music shop"

Frank on muusikapoe pidaja 1980. aastate lõpu Suurbritannias (linnas, mille nime ei nimetata). Ta on veendunud vinüülimüüja ega taha kuuldagi CD pealetungist. Tal oli kunagi ema, kes mängis suurt rolli Franki suhtumise kujunemises muusikasse ja ellu. Praegu on tal mõned sõbrad, kes elavad või peavad oma äri Frankiga samal tänaval. Tänavat soovib üles osta üks ehitushai, et seal kinnisvaraarendusega tegeleda. Umbes selline seis on. Ja siis tuleb ühel päeval poodi salapärane rohelise mantliga sakslanna Ilse. 

Kuna raamatu nimi on "The Music shop", siis loomulikult on siin palju viiteid muusikale. Frankil on nimelt võime oma klientidele kuulamiseks pakkuda just seda, mida keegi sel hetkel kõige rohkem vajab. Kui viitsimist on, võib palju aega veeta kõiki mainitud muusikapalu läbi kuulates. Sel juhul on kindlasti veel huvitavam lugeda peategelase nägemust neist.

Mul läks algul ikka aega selle raamatuga. Mitte et igav oleks olnud, aga kuidagi kunstlik tundus. On selliseid raamatuid, mida lugedes ei mõtle, et see on raamat. Ja siis on raamatud, kus pidevalt tuleb meelde, et see on väljamõeldud lugu. Lõpuks oli nii nagu tihti päriselus - võtab aega, et tegelastele kaasa elama hakata, aga viimaks hakkad kohe korralikult. Sest nende tegelastega tuli natuke Fredrik Backman meelde. Selline soe lihtsate inimeste kirjeldamine.

Aga siis vahepeal, veel sel ajal, kui mulle see värk kunstlik tundus, kargas pähe, et see võiks töötada hästi multikana. Mingid tegelased ja kohad tulid animeeritutena hästi silme ette. Lõpuosa läks siiski pigem tavafilmilikuks. Igal juhul sobiks mõni selline kunstižanr, kus on võimalik helisid edasi anda.

Lühidalt: Täitsa armas värk. 

Üks tark tsitaat raamatust:

These days you can do anything. You can have a thought – angry, needy, ecstatic, blasphemous, no matter what – and it can be out there within a second; you don’t even have to think about your thought. You can simply have it and be done. Next thought, please.

Eesti keelde pole seda raamatut tõlgitud. Rachel Joyce'ilt on aga olemas "Harold Fry uskumatu palverännak".  

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »