Otse põhisisu juurde

Laulud 2019

Vagunisaatja, niisiis.

Nagu ikka, tõestab allolev valik väidet, et mingil hetkel lihtsalt jääd kuhugi seisma ja uut mussi enam ei kuule. Näiteks Aastahitti tahtsin hääletada, onju. Jäi hääletamata, sest isegi kui Raadio 2-l olid mingid nimekirjad ette antud lauludest, siis ühtegi välismaa laulu ma sealt ei teadnud. Esitajaid oli küll tuttavaid.

The Cranberries - Linger, Dreams
"Dreams" on seriaali Derry Girls tunnusmuusika, sealt tuli The Cranberriese teema sisse.


The Cure - Friday I'm in love
Pole midagi paremat kui see, et suhvle pealt tuleb reede hommikul tööle minnes see lugu. Pluss see on vähe parem reedest kõnelev laul kui Rebecca Blacki "Friday".


Jennifer Warnes - The Hunter
Olin mina siis suvel suvaliselt Toomemäel, kui äkki kuulen et oh, muusika tuleb kusagilt. Lugu oli ligitõmbav, läksin muusika suunas. Muss tuli Kassitoomelt, kus õhtust suvekontserti ette valmistati. Shazammisin laulu, mida kõlaritest mängiti, oli seesama laul "The Hunter". Pärast õhtul Youtube'i kommentaaridest lugesin, et see on väga levinud kõla kontrollimiseks kasutatav laul. Ilmselt kajab hästi igas nurgas.



Disclosure - You & Me (Flume Remix)
Selliseid laule moodsast muusikast, mis tavaliselt ei meeldi, aga siin on nagu energiat ja.


Tame Impala - 'Cause I'm a man
Lihtsalt


Tears for Fears - Head over heels
Kõlab ülimalt palju nagu 80ndad ja selgub, et mõne laulu puhul mulle see isegi meeldib.


Sing Street - Up
Filmist Sing Street. Nummi noh, nummi! Vajuta-vajuta siia Youtube'i kasti peale.


Astrid S - Years
Jäi seriaalist kummitama + polnud ammu kuulanud sihukesi säutsuvaid neidislauljaid.


Marit Larsen - Coming home, Don't move, Me and the highway
Polnud ammu kuulanud säutsuvaid neidislauljaid #2.
Marit Larsen figureeris kunagi ansamblis M2M ("Don't say you love me" jm)

"Don't move" algab muuseas lausega It's such a bad day for a good weather, mis on väga huvitav lause.

Savage Garden - Affirmation
Sobib hästi summutamaks ümbritsevaid helisid, kui ei peaks soovima neid kuulda. Laul ka muidugi pole aastatega oma väärtust kaotanud.


Roxette - Wish I could fly
Sihuke allhoovustega laul. Öösel või pimedas on hea kuulata. Videos on ka pime. Tänu sellele laulule teadvustasin kunagi ingliskeelset sõna ajar.


Laulupeo segakoor - Ära mind lahti lase
Kui kokku lugema hakata, siis seda kuulasin arvuliselt kõige rohkem. Vist juba kusagil ütlesin, aga saagu siia veelkord, et see laul on nagu uuestisündinud Ehala. (Ei osanud küll oodata, et ta Kadri Voorandi noodivihikusse sünnib.) Mis sõnade autorisse puutub, siis minu peas on Triin Soomets alati olnud noor eesti luuletaja. Eks ta ongi suhteline, kas 50 on vana või noor.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...