Otse põhisisu juurde

Seriaalid 2019

Mingi kusagil 5 seriaali on siin, mida veel juurde tehakse. Tore. 

18. Clique
Vaatasin, sest filmitud oli Edinburghis. Kaks hooaega olid mõlemad suht sünged. Palju tegelasi olid üliõpilased, aga polnud üldse lõbus ülikooliseriaal. Märksa tumedamad teemad.

Agatha Christie' loo põhjal tehtud mitme tuntud näitlejaga miniseriaal. Otse igav polnud, aga küüsi närima ka ei pannud.

Tänapäeva toodud Anna Karenina. Idee mõttes huvitav - oli põnev mõelda, milline Karenina aja asi millele tänapäeval vastaks (nt kui esialgne Anna tõugati seltskonna poolt ära, siis selle seriaali Anna sai meedialt nuuti jms). Samas mõni näitleja oli nagu halb.

Need, kes peaksid Levin ja Kitty olema.
D.H. Lawrence'i kahe raamatu põhjal. Täitsa naljakas vaadata. Kui raamatust lugedes ei tundu imelik, et inimesed vahepeal diipe monolooge peavad ega räägi üldse nagu tavalised inimesed, siis kusagil seriaalis reaalselt seda kuulda on harjumatu. (Ei võrdu halb.)

1960ndad Londonis (vist oli London). Tegevus toimus haiglas - peategelased arstid ja õed. Ajastu märk kasvõi seegi, et arstid olid alati mehed. Ja abielus naised enamasti ei töötanud. 

ETV näitas suvel minu rõõmuks. Noormehe õnneotsingud 19. sajandi Suurbritannias. Pole midagi üllatavat, aga ikka kena vaadata. 
Danieli mängib Hugh Dancy.
Ainult 6 osa praegu ja nii lühikesed ja kas seda veel tuleb? Peaks vist olema komöödia, aga ma eriti ei naernud. Meeldis küll. Tobias Menzies mängib. Peategelane on naine, kes peale närvivapustust tavaeluga edasi üritab minna.

Naine, ametilt arhitekt, hakkab lapsepuhkusele minema. Enne seda kohtub naisega, kes tööl tema asemikuks saab. Talle ei meeldi see uus töötaja ja ta üritab teistele ka selgeks teha, et see pole normaalne inimene. Kes on lõpuks see, kes pole normaalne - kas see, keda süüdistatakse, või see, kes süüdistab?

Vaatasin peale raamatu lugemist (väga kõva raamat!). Seriaal oli ka täitsa ponks. 19. sajandi inglise tööstuslinnas areneb lugu vabrikandi ja eksvaimuliku isemõtleva tütre vahel.

Peakangelanna Margaret Hale
Tänapäeva noortekas. Humoorikas. Peategelane, nagu tihti, on poiss, kes ei kuulu koolis nö lahedate poiste hulka.

8. Heimebane (ilusas tõlkes Koduväljak)
Norra jalgpalli kõrgliigas juhtub enneolematu lugu - ühe meeskonna peatreeneriks palgatakse naine. Meeskond on peale pikki aastaid kõrgliigasse tõusnud ja naise õlul on nüüd vastutus sealt mitte välja kukkuda. Lisaks jalgpallile ja seoses jalgpalliga on muidugi ka suhted. Oluliselt tõsiseltvõetavam kui mõni "Jalgpallurite naised".

1990ndate Põhja-Iirimaa oli veel huvitavam koht kui 1990ndate Eesti. Tegevus toimub katoliiklikus tüdrukutekoolis. Žanr on komöödia. 

Päriselt väga lamp asi. Ilmselt veel lambim neile, kes ise sel ajal
seal kohas elanud on.
Võimalik, et isegi rohkem meeldis, kui filmiversioon Thompsoni-Winsletiga. Lugu ikka sama. Ühte meest mängib Matthew Downton Abbey'st. 

I maailmasõja seriaal. Tegevus toimub Prantsusmaal asuvas Briti sõjaväehaiglas. Sõjategevust ennast ei näidata, tegelased on arstid, õed ja patsiendid.

Seriaal algab 1939. aasta augustis Poolas. Edasine tegevus toimub nii Poolas kui mõnes muus mandri-Euroopa riigis ja ka Suurbritannias. Hästi dramaatiline sõjalugu, pidevalt midagi juhtub. Peale mõne osa vaatamist peab natuke rahunema. 

3. Hjem til jul (ehk Jõuluks koju)
30-aastane naine, kellele ema pidevalt pinda käib, et ta endale mehe leiaks. Peategelasel viskab see kopa ette ja ta lubab sel aastal jõuluõhtusöögile tulla koos mehega. Lubamise hetkel on detsembri algus, seega jääb 24 päeva aega, et see mees leida.  Ehk Norra Bridget Jones? Žanrilt ilmselt romantiline komöödia, aga ma eriti ei naernud. (Samas kes tahab, leiab kohti, kus naerda.) Tänavastseenid on kaunis lumises Norra väikelinnas filmitud, seetõttu juba ilus vaadata.

Seriaali avakaader.

Natuke nagu "Miranda", aga vähe vaoshoitumas võtmes. Sisulises mõttes mitte üldse vaoshoitud. Naljakas on, aga kusagil järgmisel tasandil saad aru, et pole üldse naljaasi. Sihuke 21. sajandi Tšehhov?

"Sanditon" on Jane Austeni romaan, mida ta päris lõpetada ei jõudnud. Nüüd kuulus seriaalikirjutaja Andrew Davies kirjutas sellest seriaali. Mulle kohe algusest peale meeldis. Peategelane on muidugi kena tarmukas neidis nagu ikka, lisaks perekond kolme vennaga, kes arendavad mereäärses linnakeses kuurorti. Skandaalseim asi seriaali juures on, et Jane Austeni ekraniseering julgeti lõpetada mitteõnnelikult. See on umbes see, et päike tõuseb läänest.

See pole peategelane, aga on ka üks
lahe tegelane. Temal on õnnelik lõpp.

Kommentaarid

  1. Loodetavasti on see mitteõnnelik lõpp vaid I hooaja asi ja teises hooajas liigub tegevus edasi

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...