Otse põhisisu juurde

Seriaalid 2019

Mingi kusagil 5 seriaali on siin, mida veel juurde tehakse. Tore. 

18. Clique
Vaatasin, sest filmitud oli Edinburghis. Kaks hooaega olid mõlemad suht sünged. Palju tegelasi olid üliõpilased, aga polnud üldse lõbus ülikooliseriaal. Märksa tumedamad teemad.

Agatha Christie' loo põhjal tehtud mitme tuntud näitlejaga miniseriaal. Otse igav polnud, aga küüsi närima ka ei pannud.

Tänapäeva toodud Anna Karenina. Idee mõttes huvitav - oli põnev mõelda, milline Karenina aja asi millele tänapäeval vastaks (nt kui esialgne Anna tõugati seltskonna poolt ära, siis selle seriaali Anna sai meedialt nuuti jms). Samas mõni näitleja oli nagu halb.

Need, kes peaksid Levin ja Kitty olema.
D.H. Lawrence'i kahe raamatu põhjal. Täitsa naljakas vaadata. Kui raamatust lugedes ei tundu imelik, et inimesed vahepeal diipe monolooge peavad ega räägi üldse nagu tavalised inimesed, siis kusagil seriaalis reaalselt seda kuulda on harjumatu. (Ei võrdu halb.)

1960ndad Londonis (vist oli London). Tegevus toimus haiglas - peategelased arstid ja õed. Ajastu märk kasvõi seegi, et arstid olid alati mehed. Ja abielus naised enamasti ei töötanud. 

ETV näitas suvel minu rõõmuks. Noormehe õnneotsingud 19. sajandi Suurbritannias. Pole midagi üllatavat, aga ikka kena vaadata. 
Danieli mängib Hugh Dancy.
Ainult 6 osa praegu ja nii lühikesed ja kas seda veel tuleb? Peaks vist olema komöödia, aga ma eriti ei naernud. Meeldis küll. Tobias Menzies mängib. Peategelane on naine, kes peale närvivapustust tavaeluga edasi üritab minna.

Naine, ametilt arhitekt, hakkab lapsepuhkusele minema. Enne seda kohtub naisega, kes tööl tema asemikuks saab. Talle ei meeldi see uus töötaja ja ta üritab teistele ka selgeks teha, et see pole normaalne inimene. Kes on lõpuks see, kes pole normaalne - kas see, keda süüdistatakse, või see, kes süüdistab?

Vaatasin peale raamatu lugemist (väga kõva raamat!). Seriaal oli ka täitsa ponks. 19. sajandi inglise tööstuslinnas areneb lugu vabrikandi ja eksvaimuliku isemõtleva tütre vahel.

Peakangelanna Margaret Hale
Tänapäeva noortekas. Humoorikas. Peategelane, nagu tihti, on poiss, kes ei kuulu koolis nö lahedate poiste hulka.

8. Heimebane (ilusas tõlkes Koduväljak)
Norra jalgpalli kõrgliigas juhtub enneolematu lugu - ühe meeskonna peatreeneriks palgatakse naine. Meeskond on peale pikki aastaid kõrgliigasse tõusnud ja naise õlul on nüüd vastutus sealt mitte välja kukkuda. Lisaks jalgpallile ja seoses jalgpalliga on muidugi ka suhted. Oluliselt tõsiseltvõetavam kui mõni "Jalgpallurite naised".

1990ndate Põhja-Iirimaa oli veel huvitavam koht kui 1990ndate Eesti. Tegevus toimub katoliiklikus tüdrukutekoolis. Žanr on komöödia. 

Päriselt väga lamp asi. Ilmselt veel lambim neile, kes ise sel ajal
seal kohas elanud on.
Võimalik, et isegi rohkem meeldis, kui filmiversioon Thompsoni-Winsletiga. Lugu ikka sama. Ühte meest mängib Matthew Downton Abbey'st. 

I maailmasõja seriaal. Tegevus toimub Prantsusmaal asuvas Briti sõjaväehaiglas. Sõjategevust ennast ei näidata, tegelased on arstid, õed ja patsiendid.

Seriaal algab 1939. aasta augustis Poolas. Edasine tegevus toimub nii Poolas kui mõnes muus mandri-Euroopa riigis ja ka Suurbritannias. Hästi dramaatiline sõjalugu, pidevalt midagi juhtub. Peale mõne osa vaatamist peab natuke rahunema. 

3. Hjem til jul (ehk Jõuluks koju)
30-aastane naine, kellele ema pidevalt pinda käib, et ta endale mehe leiaks. Peategelasel viskab see kopa ette ja ta lubab sel aastal jõuluõhtusöögile tulla koos mehega. Lubamise hetkel on detsembri algus, seega jääb 24 päeva aega, et see mees leida.  Ehk Norra Bridget Jones? Žanrilt ilmselt romantiline komöödia, aga ma eriti ei naernud. (Samas kes tahab, leiab kohti, kus naerda.) Tänavastseenid on kaunis lumises Norra väikelinnas filmitud, seetõttu juba ilus vaadata.

Seriaali avakaader.

Natuke nagu "Miranda", aga vähe vaoshoitumas võtmes. Sisulises mõttes mitte üldse vaoshoitud. Naljakas on, aga kusagil järgmisel tasandil saad aru, et pole üldse naljaasi. Sihuke 21. sajandi Tšehhov?

"Sanditon" on Jane Austeni romaan, mida ta päris lõpetada ei jõudnud. Nüüd kuulus seriaalikirjutaja Andrew Davies kirjutas sellest seriaali. Mulle kohe algusest peale meeldis. Peategelane on muidugi kena tarmukas neidis nagu ikka, lisaks perekond kolme vennaga, kes arendavad mereäärses linnakeses kuurorti. Skandaalseim asi seriaali juures on, et Jane Austeni ekraniseering julgeti lõpetada mitteõnnelikult. See on umbes see, et päike tõuseb läänest.

See pole peategelane, aga on ka üks
lahe tegelane. Temal on õnnelik lõpp.

Kommentaarid

  1. Loodetavasti on see mitteõnnelik lõpp vaid I hooaja asi ja teises hooajas liigub tegevus edasi

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...