Otse põhisisu juurde

25-aastased välismaa laulud (1994)

Varasemalt mul on siin olnud 20-aastased laulud, aga praegu vaatasin, et 1999. aasta polnud just suurem asi enam, siis mõtlesin, et keeraks kaugemale tagasi. Hea mõte, sest 1994. aastal olid päris ägedad laulud popid.

Ace of Base - The Sign
Minu jaoks Ace of Base on väga ehe. Nagu see Rootsi popmuusika, mis oli siis, kui Rootsi popmuusika ei kõlanud veel igal pool. Ja ma ei väsi kordamast, et esimene bänd, mille laulude sõnu kaasa laulsin, kui inglise keele sõnavara oli nii paarikümne sõna ringis.


Wet Wet Wet - Love is all around
Kui ka tervet laulu kuulata ei viitsi, siis esimesed 20 sekundit on ju lahedad. Ja see on natuke nagu kõigi Hugh Grantiga romantiliste komöödiate taustamuusika.


Prince - The most beautiful girl in the world
See jällegi on armas laul. Prince ja David Bowie jagavad kahekesi esikohta tabelis Lauljad, kelle muusikast võiks märksa rohkem teada. 


Aerosmith - Crazy
Ma ei ole väga suur muusikavideote fänn, aga see on sihuke video, mida olen täitsa viitsinud vaadata. Ei tulnud kahjuks, et seal figureerisid kaks tol hetkel hästi tuntud nägu. See on lahe laul ka tegelikult.


East 17 - Stay another day
Ikka on tundunud, et kui minul olid Backstreet Boys ja Westlife, siis natuke vanematel olid Take That ja East 17. Tollased poistebändide videod, nagu ikka, on humoorikad. See siin on kosmilise kategooria alt. Ja tundub, et on Mc Hammeri mõjudega bändiliikmeid.


Take That - Babe
Ja kui Take Thatist rääkida, siis mina kui mitte suur muusikavideote fänn võin öelda, et see video on lahe.


Boyzone - Love me for a reason
See jällegi oli Boyzone'i läbilöögilugu Suurbritannias. Polegi nende originaal, ei teadnud.


Erasure - Always
Selle laulu sõnad ilmusid Meie Meeles ja minu suur soov oli neid kaasa laulda, kui see laul MTV pealt tuli. Pagana raske oli ja laul jooksis eest ära. Muusikavideo, jällegi, on nähtus omaette.



Cranberries - Zombie
Seda lugu võisin 1994. aastal küll mitte teadvustada. Või vähemalt ei osanud teda hinnata. Aga noist, mis siin seni esitletud, peab küll ütlema, et just see on 2019. aastaks kõige vähem vananenud. Mis ei tähenda jällegi, et tema ajalooline väärtus poleks suur. Samal aastal oli ka laul Linger, mis mulle meeldib veelgi rohkem.


Whigfield - Saturday night
Aga tõsiselt, miks ei võiks muusika olla vahepeal selline pisut kergemeelne?


Madonna - Secret
1990ndate Madonna on kõige lemmikum Madonna kindlalt. 



Mariah Carey - Without you
Tänapäeval on võib-olla Ken Lee tuntum, aga enne seda oli see surematu taidlusduett mikrofonijalaga. Muide, 1994. aasta jõulude eel tuli välja Mariah' ilmselt tänini kõige rohkem tulu toov hitt All I want for Christmas is you.


Rednex - Cotton Eye Joe
Esimesed taktid juba ajavad naerma. See oleks hea laul, mida perfektselt laulma õppida. 



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...
Postita kommentaar
Loe edasi »