Otse põhisisu juurde

25-aastased välismaa laulud (1994)

Varasemalt mul on siin olnud 20-aastased laulud, aga praegu vaatasin, et 1999. aasta polnud just suurem asi enam, siis mõtlesin, et keeraks kaugemale tagasi. Hea mõte, sest 1994. aastal olid päris ägedad laulud popid.

Ace of Base - The Sign
Minu jaoks Ace of Base on väga ehe. Nagu see Rootsi popmuusika, mis oli siis, kui Rootsi popmuusika ei kõlanud veel igal pool. Ja ma ei väsi kordamast, et esimene bänd, mille laulude sõnu kaasa laulsin, kui inglise keele sõnavara oli nii paarikümne sõna ringis.


Wet Wet Wet - Love is all around
Kui ka tervet laulu kuulata ei viitsi, siis esimesed 20 sekundit on ju lahedad. Ja see on natuke nagu kõigi Hugh Grantiga romantiliste komöödiate taustamuusika.


Prince - The most beautiful girl in the world
See jällegi on armas laul. Prince ja David Bowie jagavad kahekesi esikohta tabelis Lauljad, kelle muusikast võiks märksa rohkem teada. 


Aerosmith - Crazy
Ma ei ole väga suur muusikavideote fänn, aga see on sihuke video, mida olen täitsa viitsinud vaadata. Ei tulnud kahjuks, et seal figureerisid kaks tol hetkel hästi tuntud nägu. See on lahe laul ka tegelikult.


East 17 - Stay another day
Ikka on tundunud, et kui minul olid Backstreet Boys ja Westlife, siis natuke vanematel olid Take That ja East 17. Tollased poistebändide videod, nagu ikka, on humoorikad. See siin on kosmilise kategooria alt. Ja tundub, et on Mc Hammeri mõjudega bändiliikmeid.


Take That - Babe
Ja kui Take Thatist rääkida, siis mina kui mitte suur muusikavideote fänn võin öelda, et see video on lahe.


Boyzone - Love me for a reason
See jällegi oli Boyzone'i läbilöögilugu Suurbritannias. Polegi nende originaal, ei teadnud.


Erasure - Always
Selle laulu sõnad ilmusid Meie Meeles ja minu suur soov oli neid kaasa laulda, kui see laul MTV pealt tuli. Pagana raske oli ja laul jooksis eest ära. Muusikavideo, jällegi, on nähtus omaette.



Cranberries - Zombie
Seda lugu võisin 1994. aastal küll mitte teadvustada. Või vähemalt ei osanud teda hinnata. Aga noist, mis siin seni esitletud, peab küll ütlema, et just see on 2019. aastaks kõige vähem vananenud. Mis ei tähenda jällegi, et tema ajalooline väärtus poleks suur. Samal aastal oli ka laul Linger, mis mulle meeldib veelgi rohkem.


Whigfield - Saturday night
Aga tõsiselt, miks ei võiks muusika olla vahepeal selline pisut kergemeelne?


Madonna - Secret
1990ndate Madonna on kõige lemmikum Madonna kindlalt. 



Mariah Carey - Without you
Tänapäeval on võib-olla Ken Lee tuntum, aga enne seda oli see surematu taidlusduett mikrofonijalaga. Muide, 1994. aasta jõulude eel tuli välja Mariah' ilmselt tänini kõige rohkem tulu toov hitt All I want for Christmas is you.


Rednex - Cotton Eye Joe
Esimesed taktid juba ajavad naerma. See oleks hea laul, mida perfektselt laulma õppida. 



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...
Postita kommentaar
Loe edasi »