Otse põhisisu juurde

Filmid 2019

Aasta esimeses pooles vaatasin väga vähe filme millegipärast, aga kokku tuli ikka kusagil 2 filmi kuus.

Poola päritolu tüdruk Wighti saarelt (Elle Fanning) osaleb superstaari-laadses saates. Tema mentoriks on mingi endine ooperilaulja Vlad. Üldse polnud hea.

Bradley Cooper mängib põhjakäinud tippkokka, kes käitub inimestega vastikult. Muudes rollides mitu tuntud näitlejat (Emma Thompson, Alicia Vikander, Daniel Brühl, Matthew Rhys), aga ka see ei vasta küsimusele, milleks selline film vajalik on.

Peaks suhteliselt klassikaline Agatha Christie olema, aga minu jaoks ei tõmmanud kunagi päris käima.

Peale sõitu Viini, mis näib endiselt jumaldavat oma kunagist keisrinnat Sissit, mõtlesin, et vaataks kah neid filme Sissist Romy Schneideriga. Väga huvitav oli. Naivism sihuke. Sest selliseid kohti, kus nali tuli peale mitte sellepärast, et nalja oleks tehtud, vaid sellepärast, et kogu asi kokku oli lihtsalt nii lihtsameelne, oli päris palju.

Kas ta võis olla siin Ungari rahvast
tervitamas?

Kunagi ammu olin näinud. Hallmark movie (või vähemalt selles stiilis), mis suutis olla mitte nii halb kui need tavaliselt on. Tänapäeva toodud Romeo ja Julia lugu, kus perekondade rivaalitsemise põhjuseks on poliitika.

Judi Dench mängib mingit endist spiooni. Peaks ju väga hea olema. Oli keskpärane.

Lugesin raamatut enne filmi vaatamist. Raamat oli ok, film ei olnud päris ok. Sisu oli muudetud ja kogu värk kokku ei töötanud. Lugu on sellest, kuidas mingi briti sõjaväe tähtis mees on peale II ms Saksamaal jätkuvalt ja tema abikaasa tuleb ka sinna. Elama hakkavad nad ühe saksa arhitekti uhkes majas. Arhitekt ise jääb ka majja edasi elama. Läheb huvitavaks.

Kas liiga diip, et ma aru oleksin saanud või jättis muul põhjusel ükskõikseks. Halb ei olnud.

1920ndad. Ema Downton Abbey'st läheb New Yorki saatjannaks noorele tütarlapsele, kes loodab tantsijakarjääri alustada. Sisu poolest kisub veits seebikaks, aga kannatab vaadata. Raamatu põhjal kirjutas stsenaariumi Downton Abbey kirjutaja.


Vampiiridokumentaal. Tekitas sisemist muhelust pigem kui välimist.

Kui suvel mitte midagi kinos polnud, siis see oli vähemalt naljakas.

Dramaatiline. Noor abielupaar mesinädalail Chesili rannal. Raamat on parem, nagu ikka.

Mingi tund aega olin seda vilmi ära vaadanud, kui tekkis mõte, et see mitte ühtegi halba emotsiooni pole minus tekitanud. Ülimalt lihtne vaadata, sobibki siis, kui on mingit sellist filmi vaja, mida ei hakka heas ega halvas mõttes läbi elama.

See on Simon. 
Järjekordne film mu "lemmiknäitlejannaga" ja selles mõttes nagu ei tahtnud vaadata, aga sisu mõttes tahtsin. Lahe oli ka. Ralph Fiennes ütles vahepeal täiesti Voldemorti häälega mingeid lauseid ja. See hertsoginna, kellest siin jutustab, oli muide printsess Diana esivanem.

Rohkem kui ühel hetkel meenus Harry Potter ja ühel hetkel ka Twilight. Maitea, oli nagu veits seebikas vahepeal. Aga muusika on jätkuvalt tore ja vähemalt ei jäänud magama.

Jumalast suva, kas seal juhtus midagi või ei juhtunud, seda hõljuvat maailma on lihtsalt väga teraapiline vaadata.

Kas nüüd maailma parim just, aga muss oli hea ju. Näitlejad ka.

Lucy Boynton ja Rami Malek

Nummi. Väike värin on sees kogu aeg vaadates, sest ega eriti ei taha, et midagi halba juhtuks.

ETV ütles reklaamis, et see kõigile ei sobi. Süsimust huumor ja veits veider ja mis veel. Oli jah väga veider ja väga naljakas. Mulle juhtus sobima. James McAvoy võib täitsa hulluke välja näha, kui tahab.

Üks vähemveidraid nägusid valikust.

Klassikaline lugu, kuulsad inimesed mängivad (prouad Thompson ja Winslet, härrad Grant ja Rickman) ja kuna Jane Austeni ekraniseering, siis ei pea kartma, et halvasti lõpeb.

I maailmasõda pole filmitegijate poolt nii armastatud kui tema noorem (ja õudsem?) vend. Siin on tegevus just 1914-18 ja peategelaseks patsifist Vera Brittain, keda mängib Alicia Vikander. Tal tuleb hästi välja. Film on ise klassikaline sõjaaja lugu, kus lõpus on vähem tegelasi kui alguses.

Oli mingi nädalavahetus, kus vaatasin päris mitut filmi. Pühapäeva pärastlõunal panin selle enam-vähem niisama värvimise taustaks käima. Aga ohoh! Siiras, ühtlasi stiilne ilma üritamata. Lugu on sellest, kuidas keskkoolipoisid 80ndatel bändi tegema hakkavad. Ja väga toredad laulud.


Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...