Otse põhisisu juurde

Top 15 parimad lauluavangud: II - rõõmus kategooria

Rõõmsad avangud, niisiis.

15. Bob Sinclair - Love generation (kusagil 24 sekundit avangut)
From Jamaica to the world it's just love. Eks Usain Bolt läks pensionile tõesti.

14. Mr Lawrence - Annabel (27)
Ossaraks, ma sain praegu esimest korda aru, et selle koha peal, kus lauldakse blablablablabla, seal on lause I need your love, love, love, love, love.

13. Blind Melon - No rain (20)
Pole seda laulu vist kunagi lõpuni kuulanud, algus ongi põhiosa.

12. Hot Hot Heat - Middle of Nowhere (16)
Ma nii kujutan ette, kuidas mingi vend istus klaveri taga ja klimberdas ja siis kogemata läksid noodid sihukesse järjekorda nagu siin.

11. The Ting Tings - Shut up and let me go (26)
See oli mingi Fanta reklaami laul vist? Ma ise ei mäleta, aga kusagil öeldi.

10. Lenny Kravitz - It ain't over till it's over (27)
Täpselt see üks Lenny laul, mis mulle meeldib, ja algus on selle kõige parem osa.

9. Modest Mouse - Float on (24)
Meeldejääv.

8. Sigur Rós - Inní Mér Syngur Vitleysingur (25)
Laulu nimi tähendab umbes et minu sees laulab hulluke ja see kõlabki nii.

7. Folkmill - Käib salapidi öö (28)
Vaat see avang on mul telefonihelinaks praegu.

6. Peter, Bjorn an John - Young folks (36)
Siin vilistatakse. Polegi nii levinud asi lauludes.

5. KT Tunstall - Suddenly I see (14)
Väga lühike küll, aga ülimalt energiline jällegi.

4. Ewert and the Two Dragons - (In the End) There's only Love (32)
Täitsa kaval algus, tõmbab tähelepanu küll, kui esimest korda kuulda. (Ma nimelt mäletan, et püüdis, kui esmakordselt seda kuulsin.)

3. Claire's Birthday - Venus (29)
See trõnn-trõnn-trõnn-trõnn-trõnn on peaaegu legendaarne.

2. Savage Garden - The Animal Song (10)
Kõige lühem avang kõigist, aga see on nii lahe, et välja küll ei tahtnud jätta.

1. Olav Ehala - Päikeseratas (18)
Vaat just selles versioonis, mis selles juutubi klipis on. Ma pole rõõmsamat asja elus kuulnud.

I osa- dramaatilised lauluavangud asub siin.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...