Otse põhisisu juurde

Top 15 parimad lauluavangud: II - rõõmus kategooria

Rõõmsad avangud, niisiis.

15. Bob Sinclair - Love generation (kusagil 24 sekundit avangut)
From Jamaica to the world it's just love. Eks Usain Bolt läks pensionile tõesti.

14. Mr Lawrence - Annabel (27)
Ossaraks, ma sain praegu esimest korda aru, et selle koha peal, kus lauldakse blablablablabla, seal on lause I need your love, love, love, love, love.

13. Blind Melon - No rain (20)
Pole seda laulu vist kunagi lõpuni kuulanud, algus ongi põhiosa.

12. Hot Hot Heat - Middle of Nowhere (16)
Ma nii kujutan ette, kuidas mingi vend istus klaveri taga ja klimberdas ja siis kogemata läksid noodid sihukesse järjekorda nagu siin.

11. The Ting Tings - Shut up and let me go (26)
See oli mingi Fanta reklaami laul vist? Ma ise ei mäleta, aga kusagil öeldi.

10. Lenny Kravitz - It ain't over till it's over (27)
Täpselt see üks Lenny laul, mis mulle meeldib, ja algus on selle kõige parem osa.

9. Modest Mouse - Float on (24)
Meeldejääv.

8. Sigur Rós - Inní Mér Syngur Vitleysingur (25)
Laulu nimi tähendab umbes et minu sees laulab hulluke ja see kõlabki nii.

7. Folkmill - Käib salapidi öö (28)
Vaat see avang on mul telefonihelinaks praegu.

6. Peter, Bjorn an John - Young folks (36)
Siin vilistatakse. Polegi nii levinud asi lauludes.

5. KT Tunstall - Suddenly I see (14)
Väga lühike küll, aga ülimalt energiline jällegi.

4. Ewert and the Two Dragons - (In the End) There's only Love (32)
Täitsa kaval algus, tõmbab tähelepanu küll, kui esimest korda kuulda. (Ma nimelt mäletan, et püüdis, kui esmakordselt seda kuulsin.)

3. Claire's Birthday - Venus (29)
See trõnn-trõnn-trõnn-trõnn-trõnn on peaaegu legendaarne.

2. Savage Garden - The Animal Song (10)
Kõige lühem avang kõigist, aga see on nii lahe, et välja küll ei tahtnud jätta.

1. Olav Ehala - Päikeseratas (18)
Vaat just selles versioonis, mis selles juutubi klipis on. Ma pole rõõmsamat asja elus kuulnud.

I osa- dramaatilised lauluavangud asub siin.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...