Otse põhisisu juurde

Top 15 parimad lauluavangud: IV - tantsukate kategooria

Need avangud, mida kuuldes tahab varvas tatsuma ja puus nõksuma hakata.

15. Jet - Are you gonna be my girl (31 sekundit avangut)
Algus on kohe sihuke kaval, kohe ootad, et mis nüüd juhtuma hakkab. Siis hakkabki juhtuma.


14. Simple Minds - Don't you forget about me (17)
Mees thumbnailil on nagu Marko Matvere, avang ise üüratu kuulus.


13. Kool and the Gang - Ladies' Night (35)
Siin erandlikult lauldakse üks lause avangu sees.


12. The Trammps - Disco Inferno (34)
Veel üks tore diskohitt. Vanasti ikka osati.


11. Scissor Sisters - Take your mama out (24)


10. MGMT - Kids (49)
Vähe kaasaegsem tümm.


9. Elvis vs JXL - A little less conversation (25)
Väga andekas laul ja video mu meelest.


8. Genialistid - Naistele meeldib (19)
Uhke eesti lugude esindaja. Pealegi mulle meeldis Genialistide klahvpillimees.


7. Röyksopp - Happy up here (32)
Selle laulu video võiks olla selline, kus naerunägudega emotikonid üles-alla põrkavad.


6. Sebastien Tellier - Divine (39)
See laul oli Eurovisioonil 2008 muide. Eurovisiooni jaoks täitsa sobimatu laul, aga muidu väga andekas laul.


5. The XX - Islands (18)
Seda kuuldes tahaks teha robotitantsu.


4. The Jacksons - Blame it on the boogie (17)
Oh! Ja see, kuidas nad ise siin tantsivad.




3. ABBA - Dancing Queen (20)
Lisaks täiesti legendaarsele algusele on laulu nimi ju Dancing Queen.

2. Jackson 5 - I want you back (24)
Vaat see on küll selline laul (ja eriti avang), et kui kusagilt kostab, siis on isegi minusugusel tuimal tükil raske kaelanõksu ja tantsusammu tagasi hoida.


1. Barry White - The First, The Last, My Everything (55)
Tjah, siin ju täitsa avangus räägitakse sõnadega, aga samas on see sihuke laul, kus on väga konkreetselt aru saada, kus avang lõpeb ja nö pärislaul pihta hakkab. Ja need Ally McBeali stseenid.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...