Otse põhisisu juurde

Top 15 parimad lauluavangud: I - dramaatiline kategooria

Täna tuli mul ette see olukord, mis ikka vahel tuleb tänaval mussi kuulates. Ootad terve laulu aja seda ühte eriti head kohta, mis seal laulus on, ja siis just selle hea koha peal müristab mingi mootorrattur sinust mööda või keegi karjub vms, nii et ei kuulegi seda head kohta. Mõtlesin siis, mis on üldse lauludes head kohad, ja jõudsin selgusele, et paljud asuvad kusagil laulu viimases kolmandikus, aga mitmed on ka laulude algustes. Seega:

Sisu: laulud, millel on mingil põhjusel meeldejääv algus
Laulud: Minu arvutist (seega uusi lugusid eriti pole)
Reegel: Vähemalt 15-sekundi pikkune avang (mõnede eranditega). Avanguks loetakse laulu algust selle kohani, kuni keegi laulma hakkab. Laulmise all mõistan sõnadega laulmist, muud häälitsused (aaa, mmm, jeee jms) võivad olla avangu osa.
Kategooriad: dramaatiline, laisk ehk mõnus, rõõmus, tantsukas

Kui sulle ei meeldi klaver või kitarr, siis ära kuula neid laule, sest suurem osa avanguid on nonde pillidega.

Esimesena tulevad dramaatilised avangud. Draama on minu lemmikžanr - teatris, kinos, raamatus. Maitea kus veel? Spordis näiteks. Ja muidugi muusikas.

15. Ummamuudu - Kõnõtraat (avangu pikkus umbes 31 sekundit, üldiselt need sekundid siin sulgudes võivad videotes olevaist erineda, kuna need on minu arvutis olevate versioonide järgi võetud)
See päris algus on ju dramaatiline, kas pole?

14. The Cardigans - My Favorite Game (23)
Video, kus proua Nina autoga ringi kihutab, on ka suhteliselt sobiv.

13. Muse - Starlight (23)
Muse kõlab üldse suht dramaatiliselt. See laulja hääl on ka vist sihuke vähe.

12. The National - England (35)
Ma üldiselt fännan seda laulu

11. Coldplay - Clocks (29)
Vist üsna märgiline lugu, sest pärast teda tuli veel mitmeid, mis just energilisele klaverile rõhusid.

10. The Cure - Pictures of You (112)
Eks seda oligi oodata.

9. Arctic Monkeys - Do I wanna know (30)
Siin on huvitavat energiat, mis nõksutama paneb.

8. Vennaskond - Subatlantiline kohtumine (46)
Kohtumine viiuliga.

7. Bloc Party - Signs (55)
Üldse üks selline laul, et kisub vähe kurvaks vist.

6. Genialistid ja Lea Liitmaa - Leekiv armastus (28)
Kõrgeim eesti laulu esindaja. Võib-olla oleks veel parema koha saanud, kui selle laulu keskel poleks üks koht, mis on veel parem kui algus.

5. Sigur Ros - Hoppipolla (50)
Kuna ma olen nagunii juba igal pool kiitnud, kuidas see on parim laul ever, ei hakka siin teda esimeseks panema. Aga ilu on lihtsuses, kas pole.


4. Jimmy Eat World - 23 (94)
Assapoiss, kus see on dramaatiline ja ka hea pikk algus. Kui selle koha jõuad ära oodata, kus kitarrikoht tuleb, on kohe eriti hästi.

3. Tanita Tikaram - Twist in my Sobriety (17)
Kõige lühem selle tabeli avangutest, aga ma mõnikord kuulan kohe mitu korda järjest, see on väga mõjuv kraam.

2. The Cure - Plainsong (155)
Avang moodustab poole laulust, muudkui kestab ja kestab ja kestab. On aega sisse elada. Mulle meeldib nii.

1. The Verve - Bittersweet Symphony (66)
Mis siis veel, eks.

Boonusviis
Keane - Everybody's changing (22)
Kuna ma alguses jätsin ta välja, mõeldes et ah, ei hakka panema, paneks nagunii esimeseks, aga pärast mõtlesin, et kuhu ma ta ikka jätan, siis nüüd on siin boonusena see minu kõigi aegade lemmiklaule. Keane on geniaalne dramaatilise nooruki jaoks.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...