Lugemisaasta 2012 oli tegelikult täitsa virk. Päris suurte võngetega küll kohati, nagu allolevast tabelist näha.
Oli eesti aasta, võiks öelda. 29 raamatust 17 olid eesti autorite omad, 4 rootslastelt, 3 brittidelt, Taani, Norra, Prantsuse, Venemaa ja USA autoreid 1.
Luuleaasta oli ka, tervenisti 9 luulekogu lugesin + kuulasin ka "Jevgeni Oneginit" Märt Avandi mahehäälses esituses. Kurnjau.
Mis oli kõige lahedam raamat?
Õnnepalu "Mandala" oli armas.
Stieg Larssoni Millenniumi-sari oli (minu jaoks ootamatult) haarav.
Hando Runneli luulekogus "Viru veri ei värise" olid õige vahvad (ja kohati juba tuttavad) luuleread. Näiteks sellised.
Kõige mittelahedamad raamatud.
Ehk kusagil aasta alguses loetud imeimal "From Notting Hill with Love...Actually" ja aasta lõpupoole ette sattunud "Ruubeni liblikad: Kirsipiia". Hmnjah, hoian keele hammaste taga. Mine tea, 10 aastat nooremale mulle oleksid need raamatud ehk meeldinud.
Rõõm on märkida, et goodreadsis seatud reading challenge sai täidetud. Kuigi reading challenge on oma olemuselt suhteliselt kummaline asi.
Lõpetuseks mõtteavaldus Tammsaare raamatust "Ma armastasin sakslast" (ka loetud sel aastal): "Aga minuga on elus enamasti ikka nõnda olnud, et kõige tähtsamaid asju saan ma ikka kas liig hilja teada või nad jäävad mul hoopis teadmatuiks. Kooliski olen ma enamasti neid asju teada saanud, milledega elus pole midagi peale hakata, kuna hädavajalikest asjust pole mulle ükski inimene sõnagi lausunud, sest kõik arvavad nähtavasti, et hädavajalikud asjad õpib iga inimene isegi tundma. Selles on kõigil õpetajail ja kasvatajail üsna õigus, kuid vististi sünnib suurema hulgaga, kui mitte kõigiga, nagu minuga: hädavajalikke asju õpitakse liiga hilja tundma."
Või siis humoorikamal toonil raamatust "Tüdruk, kes mängis tulega": "Lisbeth tundis ennast nagu kotitäis banaane, mis on liiga kauaks päikese kätte jäetud."
Luuleaasta oli ka, tervenisti 9 luulekogu lugesin + kuulasin ka "Jevgeni Oneginit" Märt Avandi mahehäälses esituses. Kurnjau.
Mis oli kõige lahedam raamat?
Õnnepalu "Mandala" oli armas.
Stieg Larssoni Millenniumi-sari oli (minu jaoks ootamatult) haarav.
Hando Runneli luulekogus "Viru veri ei värise" olid õige vahvad (ja kohati juba tuttavad) luuleread. Näiteks sellised.
Kõige mittelahedamad raamatud.
Ehk kusagil aasta alguses loetud imeimal "From Notting Hill with Love...Actually" ja aasta lõpupoole ette sattunud "Ruubeni liblikad: Kirsipiia". Hmnjah, hoian keele hammaste taga. Mine tea, 10 aastat nooremale mulle oleksid need raamatud ehk meeldinud.
Rõõm on märkida, et goodreadsis seatud reading challenge sai täidetud. Kuigi reading challenge on oma olemuselt suhteliselt kummaline asi.
Lõpetuseks mõtteavaldus Tammsaare raamatust "Ma armastasin sakslast" (ka loetud sel aastal): "Aga minuga on elus enamasti ikka nõnda olnud, et kõige tähtsamaid asju saan ma ikka kas liig hilja teada või nad jäävad mul hoopis teadmatuiks. Kooliski olen ma enamasti neid asju teada saanud, milledega elus pole midagi peale hakata, kuna hädavajalikest asjust pole mulle ükski inimene sõnagi lausunud, sest kõik arvavad nähtavasti, et hädavajalikud asjad õpib iga inimene isegi tundma. Selles on kõigil õpetajail ja kasvatajail üsna õigus, kuid vististi sünnib suurema hulgaga, kui mitte kõigiga, nagu minuga: hädavajalikke asju õpitakse liiga hilja tundma."
Või siis humoorikamal toonil raamatust "Tüdruk, kes mängis tulega": "Lisbeth tundis ennast nagu kotitäis banaane, mis on liiga kauaks päikese kätte jäetud."
Kommentaarid