Vagunisaatja 2012: 3.osa - Muusikaauhinnad

Sel aastal on muusikaauhinnad artistide osas ühekülgsemad kui mõnel muul aastal, samuti on eriauhindade arv peaaegu võrdsustunud põhiauhindadega, aga ega aastad polegi vennad.

Tänavu tähistavad Truffe kirjanurga muusikaauhinnad sel kujul oma 5.sünnipäeva. My, how the time flies.

Aasta südameväristaja: The National - England (Proovi kuulata, kas sul ei hakka värisema?)
Aasta sügavmõtteline (päris tõsiselt): Vaiko Eplik - Ajakaja
Aasta kaunislaul: Instrumenti - Pilnīgi Viens
Aasta filmilaul: The Real Tuesday Weld - Last words
Aasta kõige coolima kõlaga laul: Pyyramids - Don't go
Aasta wtf-laul aka Kõik loomad teevad igast asju: Vaiko Eplik - Soorebased
Aasta retrolugu: Robyn - Show me love (sest 90ndad on minu jaoks retro)
Aasta suvelaul: Foster the People - I would do anything for you
Aasta viisakaim live: The Vaccines - If you wanna
Aasta sarjahümn: Feist - Comfort me
Aasta tänavalaps: Devendra Banhart - Lover (Ausalt, kuula tänaval!)
Aasta humoorikaim ühislaul: Silvi Vrait - Nagu merelaine

Eriauhind Kõrgemal kui taevas (vali ise, kas nimetavas või seesütlevas):
Friendly Fires - Pull me back to Earth
Eriauhind Kummituslaul Victoria pardal:
Instrumenti - Life jacket under your seat
Eriauhind 16 sekundit: Richard Hawley - Baby you're my light
Eriauhind Parim avalause: Ursula - Puu taga ilvest
Eriauhind Parim lõpulause: Vaiko Eplik/Andres Ehin - Muuseas
Eriauhind Enim tähelepanu äratanud telefonihelin minu helinate ajaloos: Sven Grünberg/Liisi Koikson - Olemise lauluke
Eriauhind Harva tuleb meelde, aga siis kuulan mitu korda: Daft Punk - Make love
Eriauhind I wanna marry this song and have its babies (2012 edition):
Alex Turner & Richard Hawley - The only ones who know (just selles versioonis, mitte mõnes muus)

Auväärne äramärkimine ehk !!!: Feist - Graveyard

2011
2010
2009
2008
2007

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne. Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014. Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Loe edasi »

Truffe kirjanurk

Otsing sellest blogist