Praegu avastasin, et on teatavat sorti muusika, mida mina nimetaksin jalaväristamismuusikaks. Tähendab et sellel on sihuke rütm, mis paneb jalga väristama. Coldplay näiteks on üks bänd, kellel on hunnik selliseid lugusid. Kurikuulus Kings of Leoni "Use Somebody" ka. Rütm on nagu siuke kiire tõk-tõk-tõk-tõk-tõk ja sellepärast tulebki jalga ainult väristada, sest nõksutada ega kiigutada teda lihtsalt ei jõua siukse tempo juures.
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Kommentaarid
Postita kommentaar