Otse põhisisu juurde

Miks kusagilt "Für Elise" kostab?

Juhtusin kontserdile (täitsa hea, kui niimoodi "juhtuda" saab). No vot, istusin siis seal ja mõtlesin, et oh, äge, aga siis kargas pähe, et ega tegelikult ei oskagi suurt muud öelda. Meeldigu kui palju tahes, ma ei valda kaunisõnalisi muusikakirjeldusi ütlemaks, miks siis on nii äge. Teisalt muidugi pole ka ju mingi kriitik, ehk piisabki, kui öelda et nii äge, sest mul oli hea tunne kuulata. (Aga võib-olla lihtsalt ei viitsi piisavalt mõelda.)

Pianistsolist oli natuke lõunamaisem mees kui eestlased ja musitas lille lavale toonud tüdrukuga (see viisakusvärk põskedega st). Eks tulnud minulgi meelde kauged ajad, kui lilleõiega lavale sai satutud. Mõtlesin, mida ma oleks teinud, kui keegi oleks oma põsega minu oma ligi tulnud. Lava peal. Siises. Võib-olla polekski midagi enneolematut juhtunud, sest mis sa ikka teed, ära ei jookse ju. Lihtsalt et...ei tulnud iial selle pealegi, et midagi sellist võiks üldse ette tulla. Hea ka, et ei tulnud. Ei, ma mitte paha pärast, lihtsalt eestlasena pole harjunud säärase asjaga.

Muuseas täitsa huvitav on istuda esimestes ridades säärastel kontsertidel, ma polnudki varem olnud. Igasuguseid asju paneb tähele. Seda, kuidas üks vend suht oma pilli peal lösutab, samas kui teine pressib endal vaata et pisara välja. Või seda, kuidas sama pilli mängivad inimesed teevad samaaegselt täpselt sama liigutust, aga näevad sealjuures täiesti erinevad välja. Ühesõnaga tundub nagu mõni elaks asja rohkem läbi. Ainult selle põhjal, mis inimesest välja paistab, ei maksa seda muidugi tegelikult otsustada. Jah, ja siis on veel igasugused muud detailid. Muusikud musitseerimas (kui kasutada üht minu "lemmiksõnadest").

Päevakajaliselt väljendudes tuleb tõdeda, et tšellistide hulgas oli mõnigi tükk lükatavat lund.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...