Keegi oli Kaarsilla läheduses kõnniteele kirjutanud Armastus. Just niimoodi joon all ja punkt lõpus. Et armastus on tähtis ja lõplik? Ilusa käekirjaga oli, see mulle meeldis.
Mantlisiil ma ütlen, mantlisiil.
Mantlisiil ma ütlen, mantlisiil.
Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
mantlisiil indeed..
VastaKustutaõu, õu, õu.. aga võibolla ka väike õudusjutt vürtsikilust? ;)
Tõepoolest. Muuseas, kas kõne all oleva helilooja nood päevad mitte kusagil sel ajal aastas polnudki? Või rohkem oktoobri lõpus vist olid..
VastaKustutaKui mu mälu mind ei peta, siis halloweeni paiku jah.. miski mälupilt nõidadest ja nende tulekust võiks seda ka toetada
VastaKustutahumsamsu
Hirv
VastaKustutaOda mis humsamsu?
VastaKustuta