Otse põhisisu juurde

Kao minema, sa tärgeldatud aluspükstega traagik!

Eile nägin poe uksel noormeest, kes oli saia ostnud ja selle seest tühjaks söönud. Kah idee. Endal käisid asjad pigem teistpidi tavaliselt ehk siis krõbe leivakoorik langes ohvriks. Võib-olla see poiss ka muidugi lihtsalt jättis parima osa viimaseks, ma ka vahepeal jätan, näiteks kui lihatükk on, siis see läheb viimasena, sest...jah, ta on kõige parem. Aga võib-olla muidugi talle lihtsalt meeldiski saia sisu ja sellepärast sõi seda. Lihtne variant ka täiesti võimalik.

Oo, ja ühte väga ägedat paari nägin ka. Mees oli äge ja naine oli äge ja koos olid nad veel kordi ägedamad kui eraldi olnud oleks. Mehe lemmikraamat võiks olla "Krahv Monte Cristo" ja naine õmbleks ise köögikardinad. Jah, kunagi sai harrastatud seda mängu, et võtad kusagilt mingi suvalise pildi ja mõtled talle elu välja, eks tänaval või ju samamoodi teha.

Kuidnüüdkuidnüüd, Lindgreni-nädal on lõppenud ja tulemused siin:

Emil (Vahtramäelt) - 3 häält
Pipi Pikksukk - 3
Tjorven - 3
Kalle Blomkvist - 1
Rasmus (hulgub) - 1
Karlsson (katuselt) - 0

Kas keegi veel tahaks kirjutada Pipi Piksuk? Mina hääletasin Emili poolt, sest Emil oli naljakas. Ja kunagi väiksena, kui ma haige olin...või oli Merilin haige...keegi igal juhul oli haige, siis oli nii hea seda lugeda. Supitirinad ja lipuvardad. Kunagi mul oli Pipi täisnimi peas...Pipilota Viktuaalia (?) Rullkardiina .... Eefraimi tütar Pikksukk. Mingi selline.

Panin uue küsimuse ka püsti, mingid lambid laused. Lõin oma igivana tsitaadivihiku lahti ja leidsin. Selle postituse pealkirja leidsin ka sealt, too käis küll astroloogia rubriigi alla. Peaks olema lause Neitsi solvamiseks. Pole katsetanud, ei tea, kas töötab.

Kommentaarid

  1. Yes, yes, yes - taas omakeelne blogipostitus! :) Aga tolle poisi teo kohta - on ju võimalik, et ta eesmärk oligi saia sisu ära süüa ja ülejäänud alles jätta, sest nii mõnedki retseptid on kah sellised, et tühjenda sai ja täida see ühe või teise seguga. Tavaliselt kuulub sinna muidugi vähemalt osa sellest saia sisust kah, aga...no ikkagi. Äkki polnudki pahategu ja ta ei visanud seda ülejäänud koorikut ära? Ee...naiivitar olen vist...

    VastaKustuta
  2. Jaa, ma usun ka, et ta seda ülejäänut ära ei visanud. Küllap lihtsalt sõi hiljem ära kui ülejäänud saia. Või siis tegi süüa sellest. Nüüd mind hakkab ka huvitama, mis toidud need sellised on ;)

    VastaKustuta
  3. No sellised toidud näiteks,et saiaümbrise sisse paned mingit täidist. Näiteks praetud kukeseened hakkliha ja maitseainetega + siis riivjuust kõige peale... Veitsaks ahju ja ongi valmis. Aga jah, see on selline söök, et kui saia sisu pole ära söödud, kõlbavad need tükid ka täidise sisse.

    VastaKustuta
  4. Piparmünta oli mu meelest seal lõpupoole samuti.
    Teele

    VastaKustuta
  5. Kõlab tuttavalt küll. Peaks järgi vaatama, aga pole raamatut käepärast. Oot, aga internet ju on. Aha, see ütleb, et nimi oli Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk.
    Hmm, 4 eesnime, 1 isanimi ja üks perekonnanimi- polegi nii palju :P

    VastaKustuta
  6. A sellise poisiga oleks sul vahva leivad ühte kappi panna :) Traagiku osa läks küll südamesse, aga see esimene mind ei puudutand :D

    VastaKustuta
  7. Geniaalne! See oleks suurepärane kriteerium, mille järgi vaadata!:D Iialgi poleks ühtegi tüli.

    Kui mõtlema hakata, siis sellest traagiku osast ei saagi nagu väga aru. Ma mõtlen, et palju traagikumaid on ju(loe: isasest soost Vähjad).

    VastaKustuta
  8. Mu mees küll traagik ei ole, niuniu...

    VastaKustuta
  9. Väga hea! Üks traagik vähem on alati parem kui üks traagik rohkem :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...