Otse põhisisu juurde

Kao minema, sa tärgeldatud aluspükstega traagik!

Eile nägin poe uksel noormeest, kes oli saia ostnud ja selle seest tühjaks söönud. Kah idee. Endal käisid asjad pigem teistpidi tavaliselt ehk siis krõbe leivakoorik langes ohvriks. Võib-olla see poiss ka muidugi lihtsalt jättis parima osa viimaseks, ma ka vahepeal jätan, näiteks kui lihatükk on, siis see läheb viimasena, sest...jah, ta on kõige parem. Aga võib-olla muidugi talle lihtsalt meeldiski saia sisu ja sellepärast sõi seda. Lihtne variant ka täiesti võimalik.

Oo, ja ühte väga ägedat paari nägin ka. Mees oli äge ja naine oli äge ja koos olid nad veel kordi ägedamad kui eraldi olnud oleks. Mehe lemmikraamat võiks olla "Krahv Monte Cristo" ja naine õmbleks ise köögikardinad. Jah, kunagi sai harrastatud seda mängu, et võtad kusagilt mingi suvalise pildi ja mõtled talle elu välja, eks tänaval või ju samamoodi teha.

Kuidnüüdkuidnüüd, Lindgreni-nädal on lõppenud ja tulemused siin:

Emil (Vahtramäelt) - 3 häält
Pipi Pikksukk - 3
Tjorven - 3
Kalle Blomkvist - 1
Rasmus (hulgub) - 1
Karlsson (katuselt) - 0

Kas keegi veel tahaks kirjutada Pipi Piksuk? Mina hääletasin Emili poolt, sest Emil oli naljakas. Ja kunagi väiksena, kui ma haige olin...või oli Merilin haige...keegi igal juhul oli haige, siis oli nii hea seda lugeda. Supitirinad ja lipuvardad. Kunagi mul oli Pipi täisnimi peas...Pipilota Viktuaalia (?) Rullkardiina .... Eefraimi tütar Pikksukk. Mingi selline.

Panin uue küsimuse ka püsti, mingid lambid laused. Lõin oma igivana tsitaadivihiku lahti ja leidsin. Selle postituse pealkirja leidsin ka sealt, too käis küll astroloogia rubriigi alla. Peaks olema lause Neitsi solvamiseks. Pole katsetanud, ei tea, kas töötab.

Kommentaarid

  1. Yes, yes, yes - taas omakeelne blogipostitus! :) Aga tolle poisi teo kohta - on ju võimalik, et ta eesmärk oligi saia sisu ära süüa ja ülejäänud alles jätta, sest nii mõnedki retseptid on kah sellised, et tühjenda sai ja täida see ühe või teise seguga. Tavaliselt kuulub sinna muidugi vähemalt osa sellest saia sisust kah, aga...no ikkagi. Äkki polnudki pahategu ja ta ei visanud seda ülejäänud koorikut ära? Ee...naiivitar olen vist...

    VastaKustuta
  2. Jaa, ma usun ka, et ta seda ülejäänut ära ei visanud. Küllap lihtsalt sõi hiljem ära kui ülejäänud saia. Või siis tegi süüa sellest. Nüüd mind hakkab ka huvitama, mis toidud need sellised on ;)

    VastaKustuta
  3. No sellised toidud näiteks,et saiaümbrise sisse paned mingit täidist. Näiteks praetud kukeseened hakkliha ja maitseainetega + siis riivjuust kõige peale... Veitsaks ahju ja ongi valmis. Aga jah, see on selline söök, et kui saia sisu pole ära söödud, kõlbavad need tükid ka täidise sisse.

    VastaKustuta
  4. Piparmünta oli mu meelest seal lõpupoole samuti.
    Teele

    VastaKustuta
  5. Kõlab tuttavalt küll. Peaks järgi vaatama, aga pole raamatut käepärast. Oot, aga internet ju on. Aha, see ütleb, et nimi oli Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk.
    Hmm, 4 eesnime, 1 isanimi ja üks perekonnanimi- polegi nii palju :P

    VastaKustuta
  6. A sellise poisiga oleks sul vahva leivad ühte kappi panna :) Traagiku osa läks küll südamesse, aga see esimene mind ei puudutand :D

    VastaKustuta
  7. Geniaalne! See oleks suurepärane kriteerium, mille järgi vaadata!:D Iialgi poleks ühtegi tüli.

    Kui mõtlema hakata, siis sellest traagiku osast ei saagi nagu väga aru. Ma mõtlen, et palju traagikumaid on ju(loe: isasest soost Vähjad).

    VastaKustuta
  8. Mu mees küll traagik ei ole, niuniu...

    VastaKustuta
  9. Väga hea! Üks traagik vähem on alati parem kui üks traagik rohkem :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...