Otse põhisisu juurde

Vsevolod ja Leonid

Tak, lauseküsitluse vastused on siin:

"Kunst on meile antud selleks, et mitte tegelikkuse kätte ära surra." (L.Priimägi) - 3
"Naine on vesi - selge, puhas ja igavene. Mehed on maitseained sajandi supi sees." (D.Kareva) - 3
"Võib-olla ongi üheks sõpruse tunnuseks see, et sõbraga koos ka igavust võidakse tunda ja taluda." (K.Ristikivi "Rohtaed") - 2
"Kui 20.sajandi üle ei naera, siis tuleb end maha lasta." (E.M.Remarque "Kolm sõpra") - 2
"Vesi on hea. Kui ma peaksin kõikide asjade vahel valima, valiksin ma üsna kindlasti vee." (E.Loe "Naiiv.Super.") - 0

Viimane ei saanudki ühtki häält. Selle eest see raamat on üks nupsimaid raamatuid üldse. Eriti mõned kohad.

Eile tuli mingit kaudu meelde, et pole siseministeeriumi kodukat ammu külastanud. Muidu ikka käisin seal eesnimede statistikat vaatamas. Läksin vaatasin siis nüüd üle. Ega ei ole palju muutunud, septembris olid Oliver ja Sandra kõige popimad. Ja eelmisel aastal igas kuus umbes 2 uut Kaisat. (Oluline info, ma olen kindel.)

Aga eelmise aastaga seoses ka järjekordne küsimus. Valisin mõningad (vähemalt Eestis) mulle tundmatud poisinimed, mida kõiki 2009. aastal viiele lapsele pandi. Nii et sel aastal on 1. sünnipäeva tähistanud või tähistamas muuhulgas 5 Devonit. Nunuh.

Kommentaarid

  1. Uue küsitluse kohta et kui Ekke oleks kahe k-ga, siis ma hääletaksin tema poolt.

    VastaKustuta
  2. Ma tunnen nii-öelda üht Devonit. Talle taheti esialgu Devil nimeks panna, aga siis issi jõudis tähenduseni... See Devon siis juba kolmeaastane...

    VastaKustuta
  3. Jah, ma mõtlesin algul, kas Eket üldse panna siia, kuivõrd Ekke on suht tuntud nimi. Aga ma olen ka nõus, et kahe k-ga on parem.

    A Devon tundub kuidagi nii tugev nimi, et ei kujutagi ette, milline üks laps peaks olema, et talle see sobiks. Teisalt muidugi pole ta ju igavesti laps, suurena võib hoopis teine värk olla.

    VastaKustuta
  4. Maisaa Devoniga tuleb kohe sama nime kandev (geoloogiline)ajastu (ja ka kivimikiht maapõuest meelde).
    Devoni liivakivi paljandub Lõuna-Eestis.Punane.

    Mari

    VastaKustuta
  5. Nu vat eksole, sama siin. Aga see liivakivi, see on ilus? Punane võiks ilus olla küll.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...