Otse põhisisu juurde

Kao minema, sa tärgeldatud aluspükstega traagik!

Eile nägin poe uksel noormeest, kes oli saia ostnud ja selle seest tühjaks söönud. Kah idee. Endal käisid asjad pigem teistpidi tavaliselt ehk siis krõbe leivakoorik langes ohvriks. Võib-olla see poiss ka muidugi lihtsalt jättis parima osa viimaseks, ma ka vahepeal jätan, näiteks kui lihatükk on, siis see läheb viimasena, sest...jah, ta on kõige parem. Aga võib-olla muidugi talle lihtsalt meeldiski saia sisu ja sellepärast sõi seda. Lihtne variant ka täiesti võimalik.

Oo, ja ühte väga ägedat paari nägin ka. Mees oli äge ja naine oli äge ja koos olid nad veel kordi ägedamad kui eraldi olnud oleks. Mehe lemmikraamat võiks olla "Krahv Monte Cristo" ja naine õmbleks ise köögikardinad. Jah, kunagi sai harrastatud seda mängu, et võtad kusagilt mingi suvalise pildi ja mõtled talle elu välja, eks tänaval või ju samamoodi teha.

Kuidnüüdkuidnüüd, Lindgreni-nädal on lõppenud ja tulemused siin:

Emil (Vahtramäelt) - 3 häält
Pipi Pikksukk - 3
Tjorven - 3
Kalle Blomkvist - 1
Rasmus (hulgub) - 1
Karlsson (katuselt) - 0

Kas keegi veel tahaks kirjutada Pipi Piksuk? Mina hääletasin Emili poolt, sest Emil oli naljakas. Ja kunagi väiksena, kui ma haige olin...või oli Merilin haige...keegi igal juhul oli haige, siis oli nii hea seda lugeda. Supitirinad ja lipuvardad. Kunagi mul oli Pipi täisnimi peas...Pipilota Viktuaalia (?) Rullkardiina .... Eefraimi tütar Pikksukk. Mingi selline.

Panin uue küsimuse ka püsti, mingid lambid laused. Lõin oma igivana tsitaadivihiku lahti ja leidsin. Selle postituse pealkirja leidsin ka sealt, too käis küll astroloogia rubriigi alla. Peaks olema lause Neitsi solvamiseks. Pole katsetanud, ei tea, kas töötab.

Kommentaarid

  1. Yes, yes, yes - taas omakeelne blogipostitus! :) Aga tolle poisi teo kohta - on ju võimalik, et ta eesmärk oligi saia sisu ära süüa ja ülejäänud alles jätta, sest nii mõnedki retseptid on kah sellised, et tühjenda sai ja täida see ühe või teise seguga. Tavaliselt kuulub sinna muidugi vähemalt osa sellest saia sisust kah, aga...no ikkagi. Äkki polnudki pahategu ja ta ei visanud seda ülejäänud koorikut ära? Ee...naiivitar olen vist...

    VastaKustuta
  2. Jaa, ma usun ka, et ta seda ülejäänut ära ei visanud. Küllap lihtsalt sõi hiljem ära kui ülejäänud saia. Või siis tegi süüa sellest. Nüüd mind hakkab ka huvitama, mis toidud need sellised on ;)

    VastaKustuta
  3. No sellised toidud näiteks,et saiaümbrise sisse paned mingit täidist. Näiteks praetud kukeseened hakkliha ja maitseainetega + siis riivjuust kõige peale... Veitsaks ahju ja ongi valmis. Aga jah, see on selline söök, et kui saia sisu pole ära söödud, kõlbavad need tükid ka täidise sisse.

    VastaKustuta
  4. Piparmünta oli mu meelest seal lõpupoole samuti.
    Teele

    VastaKustuta
  5. Kõlab tuttavalt küll. Peaks järgi vaatama, aga pole raamatut käepärast. Oot, aga internet ju on. Aha, see ütleb, et nimi oli Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk.
    Hmm, 4 eesnime, 1 isanimi ja üks perekonnanimi- polegi nii palju :P

    VastaKustuta
  6. A sellise poisiga oleks sul vahva leivad ühte kappi panna :) Traagiku osa läks küll südamesse, aga see esimene mind ei puudutand :D

    VastaKustuta
  7. Geniaalne! See oleks suurepärane kriteerium, mille järgi vaadata!:D Iialgi poleks ühtegi tüli.

    Kui mõtlema hakata, siis sellest traagiku osast ei saagi nagu väga aru. Ma mõtlen, et palju traagikumaid on ju(loe: isasest soost Vähjad).

    VastaKustuta
  8. Mu mees küll traagik ei ole, niuniu...

    VastaKustuta
  9. Väga hea! Üks traagik vähem on alati parem kui üks traagik rohkem :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...