Otse põhisisu juurde

Kao minema, sa tärgeldatud aluspükstega traagik!

Eile nägin poe uksel noormeest, kes oli saia ostnud ja selle seest tühjaks söönud. Kah idee. Endal käisid asjad pigem teistpidi tavaliselt ehk siis krõbe leivakoorik langes ohvriks. Võib-olla see poiss ka muidugi lihtsalt jättis parima osa viimaseks, ma ka vahepeal jätan, näiteks kui lihatükk on, siis see läheb viimasena, sest...jah, ta on kõige parem. Aga võib-olla muidugi talle lihtsalt meeldiski saia sisu ja sellepärast sõi seda. Lihtne variant ka täiesti võimalik.

Oo, ja ühte väga ägedat paari nägin ka. Mees oli äge ja naine oli äge ja koos olid nad veel kordi ägedamad kui eraldi olnud oleks. Mehe lemmikraamat võiks olla "Krahv Monte Cristo" ja naine õmbleks ise köögikardinad. Jah, kunagi sai harrastatud seda mängu, et võtad kusagilt mingi suvalise pildi ja mõtled talle elu välja, eks tänaval või ju samamoodi teha.

Kuidnüüdkuidnüüd, Lindgreni-nädal on lõppenud ja tulemused siin:

Emil (Vahtramäelt) - 3 häält
Pipi Pikksukk - 3
Tjorven - 3
Kalle Blomkvist - 1
Rasmus (hulgub) - 1
Karlsson (katuselt) - 0

Kas keegi veel tahaks kirjutada Pipi Piksuk? Mina hääletasin Emili poolt, sest Emil oli naljakas. Ja kunagi väiksena, kui ma haige olin...või oli Merilin haige...keegi igal juhul oli haige, siis oli nii hea seda lugeda. Supitirinad ja lipuvardad. Kunagi mul oli Pipi täisnimi peas...Pipilota Viktuaalia (?) Rullkardiina .... Eefraimi tütar Pikksukk. Mingi selline.

Panin uue küsimuse ka püsti, mingid lambid laused. Lõin oma igivana tsitaadivihiku lahti ja leidsin. Selle postituse pealkirja leidsin ka sealt, too käis küll astroloogia rubriigi alla. Peaks olema lause Neitsi solvamiseks. Pole katsetanud, ei tea, kas töötab.

Kommentaarid

  1. Yes, yes, yes - taas omakeelne blogipostitus! :) Aga tolle poisi teo kohta - on ju võimalik, et ta eesmärk oligi saia sisu ära süüa ja ülejäänud alles jätta, sest nii mõnedki retseptid on kah sellised, et tühjenda sai ja täida see ühe või teise seguga. Tavaliselt kuulub sinna muidugi vähemalt osa sellest saia sisust kah, aga...no ikkagi. Äkki polnudki pahategu ja ta ei visanud seda ülejäänud koorikut ära? Ee...naiivitar olen vist...

    VastaKustuta
  2. Jaa, ma usun ka, et ta seda ülejäänut ära ei visanud. Küllap lihtsalt sõi hiljem ära kui ülejäänud saia. Või siis tegi süüa sellest. Nüüd mind hakkab ka huvitama, mis toidud need sellised on ;)

    VastaKustuta
  3. No sellised toidud näiteks,et saiaümbrise sisse paned mingit täidist. Näiteks praetud kukeseened hakkliha ja maitseainetega + siis riivjuust kõige peale... Veitsaks ahju ja ongi valmis. Aga jah, see on selline söök, et kui saia sisu pole ära söödud, kõlbavad need tükid ka täidise sisse.

    VastaKustuta
  4. Piparmünta oli mu meelest seal lõpupoole samuti.
    Teele

    VastaKustuta
  5. Kõlab tuttavalt küll. Peaks järgi vaatama, aga pole raamatut käepärast. Oot, aga internet ju on. Aha, see ütleb, et nimi oli Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk.
    Hmm, 4 eesnime, 1 isanimi ja üks perekonnanimi- polegi nii palju :P

    VastaKustuta
  6. A sellise poisiga oleks sul vahva leivad ühte kappi panna :) Traagiku osa läks küll südamesse, aga see esimene mind ei puudutand :D

    VastaKustuta
  7. Geniaalne! See oleks suurepärane kriteerium, mille järgi vaadata!:D Iialgi poleks ühtegi tüli.

    Kui mõtlema hakata, siis sellest traagiku osast ei saagi nagu väga aru. Ma mõtlen, et palju traagikumaid on ju(loe: isasest soost Vähjad).

    VastaKustuta
  8. Mu mees küll traagik ei ole, niuniu...

    VastaKustuta
  9. Väga hea! Üks traagik vähem on alati parem kui üks traagik rohkem :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...