Otse põhisisu juurde

Siia tahaks mitu lõpmatuse märki joonistada

Tahaks tantsida. Ma tean täpselt, millise tänavalaterna juures. Enne tuli üks laul ka, mille ajal mul see mõte üldse tuli. Laulu unustasin ära, tantsu ei unustanud.
Kleiti tahaks ka. Hästi ilusat sellist, mitte niisama kleiti. Kunagi kevadel juba mõtlesin, et tahaks, aga siis tundus, et kuhu ma lähen selle hästi ilusa kleidiga. Lõpetamiseks oleks ju nagu pooleldi olnud põhjust osta, aga siis ma mõtlesin, et see pole ikka päris see sündmus, mis kleidi teema oleks ja kuhu ma selle kleidiga siis pärast läheks. Ja nüüd ma mõtlen jälle ja ikka veel, et tahaks kleiti.
Olles selle lõigu ära kirjutanud, kargas pähe mõte, et siin võiks allegooriat näha, kui tahaks. Antud juhul pole vajadust, aga lihtsalt "tahan kleiti" kõlas nii, et võiks.

Kui ma ennist siia tuppa astusin, siis oli täpselt selline kuu nagu siin alguses. Alati, kui ma sellist kuud näen, tuleb see laul meelde. See on üks lemmiklaule Roxette'ilt mul ka muidugist. Aga jah, kuu on. Praegu passib seal kuuse taga, ma näen küll.
Ja teate, sügisel on ka õhk värske. Mitte samamoodi nagu kevadel, vaid külmemalt(mitte temperatuuri mõttes võiks vist isegi öelda) ja nii mõnusalt. Jah, vist ikka on nii, ei ole need leheläpa-aroomid.
Sügis on üldiselt kõige parem. Tugev külm tuul, mis lihast(parimatel juhtudel tundub et ka luust) läbi lõikab. Enesepiinajalik nauding mingi või lihtsalt püüd tõestada, et tuul puhub, aga pikali ei puhu.

Otsisin täna kõige kurvemat laulu, nüüd ta hakkas iseenesest mängima(suhvle võlud).

Kommentaarid

  1. sügisel just on leheläpp ju, kui nad kõik maha kukuvad ja kõdunema hakkavad...

    VastaKustuta
  2. heh, mina mõtlesin eile hommkul selle värske õhu kohta täpselt sama asja.. :)

    VastaKustuta
  3. Oda et millist asja siis, läpa-asja või värsket asja?

    VastaKustuta
  4. Mina olen mõelnud, et tahaks kohe hästi palju ilusaid kleite. Üheainukese muidugi võtaks ka... Aga sama asi takistab ka mind praegu - kuhu ma sellega minna saaks...
    No ja siis,kui Artol jälle autos tuleb "Lady in red", kujutan ma ette,et ühel päeval tantsin minagi pimedas ruumis ja punases sädelevas kleidis...
    Ühe laulu puhul tuli helesinise kleidi pilt...kahjuks ei suuda enam meenutada, millise laulu ajal... :(

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...