Otse põhisisu juurde

Siia tahaks mitu lõpmatuse märki joonistada

Tahaks tantsida. Ma tean täpselt, millise tänavalaterna juures. Enne tuli üks laul ka, mille ajal mul see mõte üldse tuli. Laulu unustasin ära, tantsu ei unustanud.
Kleiti tahaks ka. Hästi ilusat sellist, mitte niisama kleiti. Kunagi kevadel juba mõtlesin, et tahaks, aga siis tundus, et kuhu ma lähen selle hästi ilusa kleidiga. Lõpetamiseks oleks ju nagu pooleldi olnud põhjust osta, aga siis ma mõtlesin, et see pole ikka päris see sündmus, mis kleidi teema oleks ja kuhu ma selle kleidiga siis pärast läheks. Ja nüüd ma mõtlen jälle ja ikka veel, et tahaks kleiti.
Olles selle lõigu ära kirjutanud, kargas pähe mõte, et siin võiks allegooriat näha, kui tahaks. Antud juhul pole vajadust, aga lihtsalt "tahan kleiti" kõlas nii, et võiks.

Kui ma ennist siia tuppa astusin, siis oli täpselt selline kuu nagu siin alguses. Alati, kui ma sellist kuud näen, tuleb see laul meelde. See on üks lemmiklaule Roxette'ilt mul ka muidugist. Aga jah, kuu on. Praegu passib seal kuuse taga, ma näen küll.
Ja teate, sügisel on ka õhk värske. Mitte samamoodi nagu kevadel, vaid külmemalt(mitte temperatuuri mõttes võiks vist isegi öelda) ja nii mõnusalt. Jah, vist ikka on nii, ei ole need leheläpa-aroomid.
Sügis on üldiselt kõige parem. Tugev külm tuul, mis lihast(parimatel juhtudel tundub et ka luust) läbi lõikab. Enesepiinajalik nauding mingi või lihtsalt püüd tõestada, et tuul puhub, aga pikali ei puhu.

Otsisin täna kõige kurvemat laulu, nüüd ta hakkas iseenesest mängima(suhvle võlud).

Kommentaarid

  1. sügisel just on leheläpp ju, kui nad kõik maha kukuvad ja kõdunema hakkavad...

    VastaKustuta
  2. heh, mina mõtlesin eile hommkul selle värske õhu kohta täpselt sama asja.. :)

    VastaKustuta
  3. Oda et millist asja siis, läpa-asja või värsket asja?

    VastaKustuta
  4. Mina olen mõelnud, et tahaks kohe hästi palju ilusaid kleite. Üheainukese muidugi võtaks ka... Aga sama asi takistab ka mind praegu - kuhu ma sellega minna saaks...
    No ja siis,kui Artol jälle autos tuleb "Lady in red", kujutan ma ette,et ühel päeval tantsin minagi pimedas ruumis ja punases sädelevas kleidis...
    Ühe laulu puhul tuli helesinise kleidi pilt...kahjuks ei suuda enam meenutada, millise laulu ajal... :(

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...