Otse põhisisu juurde

Tühi jutt, tühi lora*

Teemat ei ole. Või on. Ega vahet ei tee tegelikult. Lihtsalt lugesin praegu ja mingi päev varem ka ühte hästi vahvat blogi. Peale selle, et neid on põnev lugeda, on säärastel kirjutistel alati ka kirjutamissoovi tekitav efekt. Siin ma nüüd siis olen. Tahaks ka midagi hästi paeluvat kirjutada, aga võta näpust. Nagu 12.klassis, kui "Keisri hullu" lugesin. Seal see tüüp pidas päevikut ja minus tekkis ka vastupandamatu soov seda teha. Pole vist vaja lisada, et minu versioon päevikust oli märksa igavam ja kujunes lihtsalt kuivaks sündmuste edasiandmiseks.

Muudes tähelepanekutes: Täna on üks neid päevi, kus ma öösi midagi unes nägin, ja mul on tunne, et see polnud meeldiv, aga millega tegu võis olla...Päris sellist tüüpi, mul vist polnudki seal eelnevas unenäojutus. Unenägu, mille nägemisest oled teadlik, aga otsesest sisust mitte. Nagu piimahammas, mis suus loksub, aga ära veel ei tule ja rahule teda ka jätta ei saa.

Ja veel. Praegu avastasin, või pigem teadvustasin, et siin saab ka teksti joondada. Wordis alati teen seda, sest peab, aga siin pole isegi mõelnud sellele võimalusele. Võib-olla oleks ilusam panna justified? Ei ole kerge küsimus, ei ole, sest siis oleks ju järgnevad postitused eelnevatest erinevad. Vaat', kes järjekordselt vanades raamides kinni on. Ma siis nüüd panen justified. Kasvõi seekord ainult ja isegi kui ma just eelvaatest nägin, et erikujulised realõpud on ilusamad.

* See oli kellegi jutt või raamat vms. Võis olla ka loba lora asemel. Kas mitte 18. sajandist veel? Teab keegi autorit?

Kommentaarid

  1. Heiki Vilep, viis Piret "kõigi (aga mitte minu) lemmik" Rips. mehed ja naised. Vale jutt ja tühi loba, naisteta te küll ei saa. vä?

    VastaKustuta
  2. Hea tähelepanek, seal ka säärased sõnad:) Aga see pole see, pole see...Ühte keskkooliaegset kirjanduse vihikut oleks vaja, sealt saaks teada selle mehe nime. Viimati oli O.W. Masinguga seotud kuidagi too tühi jutt ja lora? Vähemasti samal ajal kunagi elas see tegelane, kes iganes ta on. Härra Salapärane:P

    VastaKustuta
  3. Õõh, nüüd olen mina ka juba ärevil. Täpselt nagu laupäeval, kui üks X-Factori tegelastest esitas Aerosmithi loo ja ma ei suutnud Steven Tyleri nime meelde tuletada. Heheee. Nüüd siis mõtlen seda kirjameest... kirjanduse vihik tuleks kasuks tõesti!
    Terv
    T.

    VastaKustuta
  4. Taname huvitava blogi

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...