Otse põhisisu juurde

Unenägude tüpoloogia

...või vähemalt katse seda teha, enda näite põhjal. Paljud kategooriad on ilmselt omavahel mõneti kattuvad, aga mida rohkem, seda uhkem, jees?

  • kergesti päevasündmustega selgitatavad unenäod - pole muide sugugi kõige tihemini esinev grupp, kuigi seda võiks arvata
  • unenäod, milles esineb suvaline päeval nähtud detail - nt silmad õues kõndides maas 10-sendist ja samal ööl on ta unenäos kohal
  • väga meeldivad unenäod - jaah, need
  • ülimalt häirivad unenäod - tihti näiteks keegi sureb ära. Selliseid ei raputa üles ärgates päriselt maha, vähemalt järgmised paar tundi on ebameeldiv.
  • korduva tundega(tihti ka sündmusega) unenäod - minul näiteks olid vahepeal sarnase hirmutundega unenäod. Sündmus oli ka tegelikult suhteliselt korduv: sõda, küüditamine, mahalaskmiseks valmistumine. Korra küll olin ka Gorbatšovi nahas hirmunud põgenik.
  • unenäod, mis järgnevad tugevale soovile just seda inimest/olukorda jms unes näha - harvaesinevad kaunikesed
  • seletamatute detailide/inimestega unenäod - näiteks ilmutab end unes inimene, keda pole mitu aastat nähtud ega tema peale mõeldud
  • reaalsusega ühilduvad unenäod - sagedased. Kukud voodist maha, samal ajal kui unenäos kukud trepist alla. Või unes heliseb uksekell, mis osutub tegelikkuses äratuskellaks.
  • unenäod, mis ununevad täiesti - üsna palju esineb seda piinavat tunnet, kus teed hommikul esimest korda silmad lahti ja mõtled et ohsapoiss kui lahe unenägu see oli, siis paned silmad korraks kinni ja tunned, ma ütleksin lausa füüsiliselt, kuidas teadmine sellest unenäost ära läheb. Liiv sõrmede vahel täpselt.
  • unenäod, mis ununevad ja meelde tulevad - ilmselt mingi välise ärritaja mõjul tuleb pärastlõunal kell 4 teadmine, et eelneval ööl nägid just oma matemaatikaõpetajat unes.
  • järjejutu-unenäod - erinevatel öödel sama teema edasiarendus
  • rasedusunenäod - isiklikult väga tihti ei näe ennast ega teisi rasedana(küll meenub üks kord aastate tagant, kui olin Sophie sarjast "Kodus ja võõrsil"), aga tundub, et inimesed üldiselt näevad. Ei tea, kas mehed ka näevad...ja kas mehed ennast rasedana näevad? Telekast olen küll sihukest asja näinud.
  • reaalsusest raskesti eristatavad unenäod - ei saa aru, kas tegemist on unisena mõeldud mõtetega või unenäoga. Tegelikult võiks täiesti võimalik olla, et ei saagi vahet teha.
  • unenäod, kus isennast kõrvalt näeb
  • unenäod, kus räägitakse võõrkeeli - boonuspunktid, kui kuuled ennast võõrkeeles rääkimas
jne.

Öö hakkas, tuleb teooria lõpetada ja praktika kallale asuda.

Kommentaarid

  1. Ma lisaks sellele nimekirjale veel lendamise unenäod...ma ise küll väga sageli unes ei lenda, aga tean inimesi, kes seda regulaarselt teevad:)

    VastaKustuta
  2. Mul alles paar-kolm päeva tagasi oli öö, kus ma terve uneaja olin "rase". :D
    Lendamiseunenäod - kas need on sellised, kus ise lendad nagu lind või lendad ikka lennukiga? Esimest varianti pole näinudki vist.
    Sellest teemast veel...Arto ja tema sugulane väidavad, et nad pole kunagi unedes joosta saanud. Kuidas teistega on? Mina olen küll alati saanud. Aga kui nt unes on raha, mille järele ma haaran, siis ei saa ma seda kunagi kätte - ärkan enne üles või juhtub midagi muud.

    VastaKustuta
  3. Lendamisunenäod idee poolest peaks ikka need olema, kus ise lendad. Samas miks mitte ka lennukis lendamine. Mina isiklikult pole kumbagi varianti kunagi näinud. Ja raha pole ka näinud...

    VastaKustuta
  4. Ei tea, kas selle teema pärast, aga täna nägingi sind unes. Tähendab otseselt ei näinud,aga teadmine oli, et kohe varsti näen. Olime noortekooriga Tallinnas ja meile oli antud "linnaluba". Teie olite siis juba Laura ja teistega kuhugi ajama pannud ning ma siis helistasin sulle. Vahva oli see, et sul oli telefoni kutsetooni asemel taustaks minu ja Kaarli kunagiste naljakate juttude nopped.

    VastaKustuta
  5. Lisan loendisse loomeunenäod. Need, kus teed mingi eluilusa ja andeksa laulu või luuletuse. Minu jaoks langevad pärast ärkamist eranditult liiv-sõrmede-vahelt kategooriasse.
    Ja seda, et unes joosta ei saa, seda ma olen ka näinud. Nagu kleebitud maa külge. Rääkida ka ei suuda sellistel puhkudel. Aga söönud ja raha leidnud ja tuld põlema pannud (mis pidi olema kõige kindlam unenäo kindlaks tegemise trikk, et tule põlema paned, siis on kindlasti realismus) olen küll ja küll, ükskord lendasin ka.

    VastaKustuta
  6. Minul on mitu korda nii olnud, et midagi koledat toimub ja ma ei saa karjuda, häält lihtsalt ei tule.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...