Otse põhisisu juurde

Tühi jutt, tühi lora*

Teemat ei ole. Või on. Ega vahet ei tee tegelikult. Lihtsalt lugesin praegu ja mingi päev varem ka ühte hästi vahvat blogi. Peale selle, et neid on põnev lugeda, on säärastel kirjutistel alati ka kirjutamissoovi tekitav efekt. Siin ma nüüd siis olen. Tahaks ka midagi hästi paeluvat kirjutada, aga võta näpust. Nagu 12.klassis, kui "Keisri hullu" lugesin. Seal see tüüp pidas päevikut ja minus tekkis ka vastupandamatu soov seda teha. Pole vist vaja lisada, et minu versioon päevikust oli märksa igavam ja kujunes lihtsalt kuivaks sündmuste edasiandmiseks.

Muudes tähelepanekutes: Täna on üks neid päevi, kus ma öösi midagi unes nägin, ja mul on tunne, et see polnud meeldiv, aga millega tegu võis olla...Päris sellist tüüpi, mul vist polnudki seal eelnevas unenäojutus. Unenägu, mille nägemisest oled teadlik, aga otsesest sisust mitte. Nagu piimahammas, mis suus loksub, aga ära veel ei tule ja rahule teda ka jätta ei saa.

Ja veel. Praegu avastasin, või pigem teadvustasin, et siin saab ka teksti joondada. Wordis alati teen seda, sest peab, aga siin pole isegi mõelnud sellele võimalusele. Võib-olla oleks ilusam panna justified? Ei ole kerge küsimus, ei ole, sest siis oleks ju järgnevad postitused eelnevatest erinevad. Vaat', kes järjekordselt vanades raamides kinni on. Ma siis nüüd panen justified. Kasvõi seekord ainult ja isegi kui ma just eelvaatest nägin, et erikujulised realõpud on ilusamad.

* See oli kellegi jutt või raamat vms. Võis olla ka loba lora asemel. Kas mitte 18. sajandist veel? Teab keegi autorit?

Kommentaarid

  1. Heiki Vilep, viis Piret "kõigi (aga mitte minu) lemmik" Rips. mehed ja naised. Vale jutt ja tühi loba, naisteta te küll ei saa. vä?

    VastaKustuta
  2. Hea tähelepanek, seal ka säärased sõnad:) Aga see pole see, pole see...Ühte keskkooliaegset kirjanduse vihikut oleks vaja, sealt saaks teada selle mehe nime. Viimati oli O.W. Masinguga seotud kuidagi too tühi jutt ja lora? Vähemasti samal ajal kunagi elas see tegelane, kes iganes ta on. Härra Salapärane:P

    VastaKustuta
  3. Õõh, nüüd olen mina ka juba ärevil. Täpselt nagu laupäeval, kui üks X-Factori tegelastest esitas Aerosmithi loo ja ma ei suutnud Steven Tyleri nime meelde tuletada. Heheee. Nüüd siis mõtlen seda kirjameest... kirjanduse vihik tuleks kasuks tõesti!
    Terv
    T.

    VastaKustuta
  4. Taname huvitava blogi

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...