Otse põhisisu juurde

Tühi jutt, tühi lora*

Teemat ei ole. Või on. Ega vahet ei tee tegelikult. Lihtsalt lugesin praegu ja mingi päev varem ka ühte hästi vahvat blogi. Peale selle, et neid on põnev lugeda, on säärastel kirjutistel alati ka kirjutamissoovi tekitav efekt. Siin ma nüüd siis olen. Tahaks ka midagi hästi paeluvat kirjutada, aga võta näpust. Nagu 12.klassis, kui "Keisri hullu" lugesin. Seal see tüüp pidas päevikut ja minus tekkis ka vastupandamatu soov seda teha. Pole vist vaja lisada, et minu versioon päevikust oli märksa igavam ja kujunes lihtsalt kuivaks sündmuste edasiandmiseks.

Muudes tähelepanekutes: Täna on üks neid päevi, kus ma öösi midagi unes nägin, ja mul on tunne, et see polnud meeldiv, aga millega tegu võis olla...Päris sellist tüüpi, mul vist polnudki seal eelnevas unenäojutus. Unenägu, mille nägemisest oled teadlik, aga otsesest sisust mitte. Nagu piimahammas, mis suus loksub, aga ära veel ei tule ja rahule teda ka jätta ei saa.

Ja veel. Praegu avastasin, või pigem teadvustasin, et siin saab ka teksti joondada. Wordis alati teen seda, sest peab, aga siin pole isegi mõelnud sellele võimalusele. Võib-olla oleks ilusam panna justified? Ei ole kerge küsimus, ei ole, sest siis oleks ju järgnevad postitused eelnevatest erinevad. Vaat', kes järjekordselt vanades raamides kinni on. Ma siis nüüd panen justified. Kasvõi seekord ainult ja isegi kui ma just eelvaatest nägin, et erikujulised realõpud on ilusamad.

* See oli kellegi jutt või raamat vms. Võis olla ka loba lora asemel. Kas mitte 18. sajandist veel? Teab keegi autorit?

Kommentaarid

  1. Heiki Vilep, viis Piret "kõigi (aga mitte minu) lemmik" Rips. mehed ja naised. Vale jutt ja tühi loba, naisteta te küll ei saa. vä?

    VastaKustuta
  2. Hea tähelepanek, seal ka säärased sõnad:) Aga see pole see, pole see...Ühte keskkooliaegset kirjanduse vihikut oleks vaja, sealt saaks teada selle mehe nime. Viimati oli O.W. Masinguga seotud kuidagi too tühi jutt ja lora? Vähemasti samal ajal kunagi elas see tegelane, kes iganes ta on. Härra Salapärane:P

    VastaKustuta
  3. Õõh, nüüd olen mina ka juba ärevil. Täpselt nagu laupäeval, kui üks X-Factori tegelastest esitas Aerosmithi loo ja ma ei suutnud Steven Tyleri nime meelde tuletada. Heheee. Nüüd siis mõtlen seda kirjameest... kirjanduse vihik tuleks kasuks tõesti!
    Terv
    T.

    VastaKustuta
  4. Taname huvitava blogi

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...