Otse põhisisu juurde

When Ally met Larry

Tahaks teha kohe ühe pika postituse. Tjah, päris palju asju on pähe löönud, mida võiks kirjutada, aga meelest läheb ära. Näiteks see tumeda siksiga hallipäine tädi, kes ükspäev oma autoga silla juures kärutas või see Hasselhoffi imitatsiooniga kuulutus, mida tööle minnes nägin. Nojah, neid ma seega ei unustanud ära. Ma ei tea, miks on ikka veel selline illusioon, et kui enne magamajäämist millestki mõelda, et oh jess, see on hea mõte, homme kirjutan, siis ma homme veel ka mäletan, mis see oli. Tühja, ei mäleta.
Vaatan Allyt, McBeali. Ammu juba tegelikult, aga nüüd natuke aktiivsemalt jälle, peaaegu neljanda hooaja lõpp juba käes. Seal ta on Larryga. Tegelikult on natuke kahju, kui sari on paljus ülesehitatud sellele, et peategelane otsib endale meest ja ei saa kellegagi päriselt jääda, sest siis läheks mõttetuks. Noh, seal on tegelikult isegi hästi, mitmeid muid kummalisi tegelasi on veel (John Cage parimate hulgas). Ma ei tea mis jutt see niisuke on nüüd, pole justkui minu stiil. Tegelikult on nõme öelda, et pole minu stiil. See on umbes sama nagu öelda, et keegi inimene pole minu tüüp/maitse. Ei, muidugi ossid pole minu maitse. Aga ka neil võib kõrge maailmavaade ja prill ninal olla.
Enne kui raha otsa sai, tegelesin koduse kokandusega. See on päris huvitav. Kodukanatsemine ka. Teisipäeval pühkisin põrandaid ja tolmu, nõusid pesin ka. Enne sanitaarruumideni jõudmist viitsimine paraku rauges. Ent võtkem seda kui edasilükatud maiuspala, sest kõik ju teavad, et pole midagi ilusamat kui puhtusest läikiv kraan või veelaskmise nupp.
Enne põrandapühkimist käisin koolis õpetajaks saamise teemadel vestlemas. See nägi välja umbes nii:
-Tahate õpetajaks saada?
-Jah.
-Kuhugi mujale ka avalduse andsite?
-Ei.
-Olete juba õpetajatööga kokku puutunud?
-Ei.
Paar asja oli veel, kus nii küsiv pool kui mina natuke rohkem rääkisime(mitte oluliselt siiski), aga ma siia ei kirjuta, ütlemata jättes tundub, et minu napisõnalisus on märk kindlast plaanist koolipapastuda(või -mammastuda?). Tegelikult on pikaajaliste plaanide tegemine nii grõunap, et ma olen parem rebel ja ei tee neid.
Mulle tundub, et tahaks päris mitmesse Eesti väikelinna minna. Aa, väikelinnadest muide seda, et tegelikult nad minu jaoks ei olegi väikelinnad. Püssi on väikelinn, aga Paide näiteks ei ole. Tähendab siis ma tahaks minna mitmesse Eesti linna. Haapsallu esmajoones. Täna nägin ühte pilti, kus üks inimene oli Haapsalus ja siis mul tuli meelde, kuidas eelmisel suvel ühel õhtul vesi oli seal kõigekõige ilusam ja üldse kuidas see on nii kummaline linn, sest tundub nagu keegi ei elakski seal, sest inimesi eriti ei näe ja linna peatänav on isegi tipptunnil nii vaikne, et võib lambist kohast üle minna. Aga ka Haapsalu ei ole väikelinn.
Ääremärkus: väikelinn ei ole sõimusõna.
Praegu läks jube kiiresti pimedaks. Kui ma kirjutama hakkasin, siis veel polnud. Tee mis sa teed, aga pole siin ikka seda vaadet, mis Raatuse ühika aknast. Siin on mingi õhupallidega Hinnaparaad juba aegade algusest. Ei tea kas see on selline paraad, mille auks keegi naabrioss tümmi laseb, sest noh, üks naabrioss laseb tümmi siin juba mõned päevad.
Aeh, aitab vist kah.

Kommentaarid

  1. Eesti depressiivseim väikelinn pidi olema Jõgeva. Ma ei osanud midagi selle peale kosta. Sa oskaksid?

    VastaKustuta
  2. Ee, kes seda ütles et Jõgeva? Maitea, minul on raske väikelinnaks pidada mingit sellist linna, mis on maakonnakeskus ühtlasi. Ei, muidugi ta on mitte väga suur linn, aga Eesti kontekstis ta ei saa ju väga väike ka olla.

    VastaKustuta
  3. Mulle edastas selle info keegi,kes juba ise seda kusagilt oli kuulnud. Võib-olla ei ole siis väga usaldusväärne info. :D

    VastaKustuta
  4. Tegelt ma usun, et paljude jaoks on depressiivseim väikelinn see, kus nad ise elavad. Kuivõrd asi linnas on, pole muidugi kindel. Võib-olla aetakse oma depressiivsus lihtsalt linna kaela.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...