Otse põhisisu juurde

Peaasi et mitte nelkidest

Praegast otsisin Google'ist ristsõnasse vastuseid ja ühe otsingu vastuseks pakkus ka minu bloogi. Ehhee.
Tahaks kriidiga tahvlile kirjutada.

Kommentaarid

  1. lispet9. aprill 2008, kell 09:13

    Hehee... Eile, kui ma Kaubamaja lilleosakonnast sõbrannale lille ostsin, siis sattusin kahte vanatädi kuulma. TÄhendab, üks oli vait. Teine seletas kurja häälega, kuidas roose osta on mõttetu, need on ainult üleandmiseks. "Osta nelki! Osta ikka nelki!" Kergelt kõhe hakkas.

    VastaKustuta
  2. Mailit9. aprill 2008, kell 10:36

    Mina võin käsi südamel tunnistada, et kõik roosid, mis Arto on mulle kinkinud, on pidanud VÄHEMALT nädala vastu. Teada-tuntud tõde on, et lilli tuleb kinkida südamega. Kuid kui sa mõtled ainult nii, et vastik kallis lill ja üldse vastu ka ei pea, siis ta kindlasti ei pea ka. Lilled on ka elusad ja oskavad solvuda. ;)

    Kaisa, kuid mis sa otsingumootorisse kirjutasid?

    VastaKustuta
  3. Truffe9. aprill 2008, kell 13:19

    Vaat ma täpselt enam ei mäletagi...otsisin mingi muusikatermini itaaliakeelset tähendust. Muusika ja itaalia keel olid kindlasti.

    VastaKustuta
  4. Mailit9. aprill 2008, kell 15:13

    Aga sa sobiksid küll Itaaliasse chillima, klapid kõrvadel ja barett juustel. :)

    mõte (loe: pilt) läks edasi...sa võiksid samal ajal Veneetsia tuvidele saia ka visata... :)

    VastaKustuta
  5. Truffe9. aprill 2008, kell 15:27

    Mnjah, võiks...a ma ise tahaks Prantsusmaale vist rohkem. Kui suureks saan, siis lähen:)

    VastaKustuta
  6. meRilin K9. aprill 2008, kell 18:59

    näh, oleks sa varem öelnud, ma oleks võinud ju kodust tolle tahvli kaasa tarida, kuhu sa vanasti kuulsuste sünnipäevi kirjutasid.
    kriidiga.=)

    VastaKustuta
  7. meRilin K9. aprill 2008, kell 20:23

    a kuule, sa prantsusmaa keelt ka siis tahad rääkima õppida või?

    VastaKustuta
  8. Truffe10. aprill 2008, kell 00:47

    Jaah, kusjuures ma just mõtlesin ise ka selle tahvli peale.
    Prantsuse keele oskamise vastu poleks ka midagi, ühegi keele oskamise vastu poleks (esmalt vene keelt silmas pidades).

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »