Otse põhisisu juurde

Kevadest

Millegipärast on algklassidest meelde jäänud, kuidas õpetaja kevadest rääkis. Et kevad on nagu noor mees ja talv on vana mees, nad satuvad võitlusse ja kuna kevad on noor ja tugev, siis ta alati võidab. Kaotab küll lahinguid, aga võidab sõja. Nii armas:)

Kommentaarid

  1. Mailit3. aprill 2008, kell 16:09

    on jah :)

    VastaKustuta
  2. meRilin K4. aprill 2008, kell 17:36

    hmm. ma küll algklassidest mingit sellist juttu ei mäleta..

    VastaKustuta
  3. Anonüümne5. aprill 2008, kell 23:01

    ma arvan, et teil olid erinevad õpetajad:)

    VastaKustuta
  4. Truffe6. aprill 2008, kell 00:37

    Esimeses klassis vist polnud, aga mu meelest seda juttu ei räägitudki nii vara, see oli ikka sihuke vanema algklassi jutt...

    VastaKustuta
  5. meRilin K7. aprill 2008, kell 13:07

    hmm.. no igatahes, mina seda lugu ei tea..

    VastaKustuta
  6. Mailit8. aprill 2008, kell 09:04

    Äkki sa puudusid? :D Või ei puudunud sa kunagi, kui Kaisa koolis oli?

    VastaKustuta
  7. meRilin K8. aprill 2008, kell 09:57

    võibolla puudusin siis.. või on mu mälu lihtsalt nii selektiivne, et sellist juttu meelde ei jätnud.
    Aga koolist puudusin mina siis kui oli vaja, mitte siis kui Kaisa puudus..

    VastaKustuta
  8. Truffe8. aprill 2008, kell 12:11

    Einoh, mis siin puududa või mitte. Õpetaja meie klassile rääkis ja teie omale mitte. Lihtne!

    VastaKustuta
  9. Mailit9. aprill 2008, kell 10:38

    Tähendab, aga mulle tekkis eelneva arutelu jooksul pilt, et te olite küll erinevas klassis,aga samas ruumis. Kas see siis polnudki nii?

    VastaKustuta
  10. Truffe9. aprill 2008, kell 13:17

    Eip, eri klassid eri ruumid, lihtsalt Merilinil oli 1.klassis sama õpetaja, kes mul oli esimeses neljas klassis. Nõnda et idee järgi võis ta lihtsalt sama juttu mitmes klassis rääkida.

    VastaKustuta
  11. Mailit9. aprill 2008, kell 15:14

    Aa, aga kust mulle on kangastunud, et teil oli nii väike kool, et algklasse pandi kokku? :S

    VastaKustuta
  12. Truffe9. aprill 2008, kell 15:25

    Ei tea. Väike kool on küll jah.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...
Postita kommentaar
Loe edasi »