Mulle ei meeldi unustada. Tähendab üldiselt mitte. Muidugi poleks midagi selle vastu, et unustada see kergelt perv mees, kelle peale hääletades sattusin jms, aga asju, mida ma tahan meeles pidada, ei taha ma unustada. Loogiline ju.
Kasvõi mingid (tõenäoliselt suurema osa ajast ebavajalikud) faktiteadmised, mille hulk keskkooli lõpus oli üsna rahuldav..isegi siis, kui ma kõiki neid asju veel teadsin, häiris natuke see teadmine, et varsti unustan ära.
Aga see pole see. Mis seal ikka, loen Wikit ja mängin Eestit, tulevad uued mõttetud faktid. Palju rohkem segab see, et ma unustan ära ka selle, mis on olnud. Tuleb ette olukordi, kus mõistad, et see on see, kindlasti mingi selline asi, mida tahad mäletada. Detailselt. Ja siis tead kohe, et pikemaajaliselt sellist mäletamist ei tule. Mõnikord ma kahjatsen sellistel hetkedel, et ma luuletaja pole, aga samas ma arvan ega see eriti aitaks kah, nagunii ei suudaks ühe luuletusega piisavalt täpset mälestust luua. Aga ikkagi jääb miski selline tunne, et tahaks kuidagi salvestada, alatiseks, aga mitte ükski vahend pole piisav. Mälust alustades.
Praegu lugesin vana kirjutist, kus kirjeldasin ühte sündmust (või minu poolest päeva) filmilikuna, ses mõttes et pidi toimuva reaalsust endale meelde tuletama vahepeal. Kuidas ma seda tunnet niisama ei mäletanud?
Vist on mingi ving praegu, aga tõesti noh, ma tahan väga palju mäletada.
Ja kuidas on nii, et üle aasta tuleb mul idee CD-pleier välja võtta ja panna sinna sisse üks plaat ja minna siis mussi kuulates poodi ja näha tagasiteel inimest, kellega ma juba ammu enam ei suhtle, aga kellega seesama plaat seotud on. Ei, ega ma saatusele ei vihjagi, päris huvitav juhus lihtsalt.
Kasvõi mingid (tõenäoliselt suurema osa ajast ebavajalikud) faktiteadmised, mille hulk keskkooli lõpus oli üsna rahuldav..isegi siis, kui ma kõiki neid asju veel teadsin, häiris natuke see teadmine, et varsti unustan ära.
Aga see pole see. Mis seal ikka, loen Wikit ja mängin Eestit, tulevad uued mõttetud faktid. Palju rohkem segab see, et ma unustan ära ka selle, mis on olnud. Tuleb ette olukordi, kus mõistad, et see on see, kindlasti mingi selline asi, mida tahad mäletada. Detailselt. Ja siis tead kohe, et pikemaajaliselt sellist mäletamist ei tule. Mõnikord ma kahjatsen sellistel hetkedel, et ma luuletaja pole, aga samas ma arvan ega see eriti aitaks kah, nagunii ei suudaks ühe luuletusega piisavalt täpset mälestust luua. Aga ikkagi jääb miski selline tunne, et tahaks kuidagi salvestada, alatiseks, aga mitte ükski vahend pole piisav. Mälust alustades.
Praegu lugesin vana kirjutist, kus kirjeldasin ühte sündmust (või minu poolest päeva) filmilikuna, ses mõttes et pidi toimuva reaalsust endale meelde tuletama vahepeal. Kuidas ma seda tunnet niisama ei mäletanud?
Vist on mingi ving praegu, aga tõesti noh, ma tahan väga palju mäletada.
Ja kuidas on nii, et üle aasta tuleb mul idee CD-pleier välja võtta ja panna sinna sisse üks plaat ja minna siis mussi kuulates poodi ja näha tagasiteel inimest, kellega ma juba ammu enam ei suhtle, aga kellega seesama plaat seotud on. Ei, ega ma saatusele ei vihjagi, päris huvitav juhus lihtsalt.
Kommentaarid