Otse põhisisu juurde

Rahvaloendus

Alguses ma tahtsin siia nimekirja teha. Pisiasjadest, mis ärritavad. Samas mis ma neid halbu asju ikka kogun. Siis mõtlesin, et teeks mingitest raamatutest, mida viimasel ajal olen lugenud, aga see võib-olla poleks huvitav. Vot ja nüüd ma tulin hoopis järgmise asja peale. Ühes blogis, mida ma üsna juhuslikult loen juba mõnda aega, soovis kirjutaja teada palju tal lugejaid on, isegi mingi hea põhjendus oli tal. Mul põhjendust ei ole, aga huvi on. Nõnda et kes paljuks ei pea, siis võiks kommentaaridesse jätta oma soo ja vanuse ja info selle kohta, kui tihti siin käib (püsilugeja või mõnikord vms), nime ei tahagi teada.
Lugupeetud riigikogu spiikril on vist kurk haige - haamerdab, suur villane sall ümber kaela. Lahe et tema töö talle nii kodune on, et ta seda teha julgeb.
Täna ma olen juba vähemalt ühe C-vitamiini tableti liiga palju võtnud.

Kommentaarid

  1. Anonüümne10. aprill 2008, kell 01:57

    sugu: naine;
    vanus: veel noor;
    sagedus: regulaarne

    PS. ma tahaks sulgpalli mängida

    VastaKustuta
  2. Mari10. aprill 2008, kell 02:02

    noor püsipiilujast tüdruk

    p.s.s tahaks ka sulgpalli mängida..
    Marja tänava taga saaks ju tegelikult, kui riistad ja tuulevikus oleks

    VastaKustuta
  3. Mari10. aprill 2008, kell 02:03

    *tuulevaikus

    VastaKustuta
  4. Truffe10. aprill 2008, kell 02:52

    Jaah, ja kui piisavalt kaua kuiv ilm oleks, et see praegune mülgas ära kuivaks. Purde juures saaks ka seal ees platsi peal...nõnda et vaikust ja riistu nüüd!

    VastaKustuta
  5. meRilin K10. aprill 2008, kell 09:38

    sulgpalli tahass mina mängida. Millist marja tänava tagust silmas peetakse? seda kus on hästi porine ja kus naabrionud öösiti lõket teevad?

    aga tagasi õigele rajale..

    siinkõneleja (ja seega ka blogilugeja)on üks piisavalt noor (mis sest et üks mulle juba mitu aastat mingi kahtlase vihjega või 75-ga sünnipäevakaarte saadab;) naissoost olend, loeb siis kui guugelriider või geemail näitab, et on midagi uut laekunud.
    vot!

    VastaKustuta
  6. meRilin K10. aprill 2008, kell 09:44

    ja muide, updeidi oma reklaamiminutite rubriigis minu blogi aadress õigeks..

    VastaKustuta
  7. kirju lind11. aprill 2008, kell 16:33

    Sugu - Poisssugu (ehehe)
    Vanus - vahel harva tunnen ennast vana(poisi)na.
    Regulaarne

    VastaKustuta
  8. Mailit12. aprill 2008, kell 18:34

    sugu: naine
    vanus: veel noor
    sagedus: regulaarne

    VastaKustuta
  9. Anonüümne18. aprill 2008, kell 02:04

    sugu: naine
    vanus: seal 20 ja 25 vahel
    sagedus: suht regulaarne (kuidas juhtub)

    Ei tunne isiklikult, lihtsalt meeldib su kirjutamisstiil (või kuidas seda nimetada).
    liftmiiapp'i kaudu kunagi avastasin.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »