Otse põhisisu juurde

Peaasi et mitte nelkidest

Praegast otsisin Google'ist ristsõnasse vastuseid ja ühe otsingu vastuseks pakkus ka minu bloogi. Ehhee.
Tahaks kriidiga tahvlile kirjutada.

Kommentaarid

  1. lispet9. aprill 2008, kell 09:13

    Hehee... Eile, kui ma Kaubamaja lilleosakonnast sõbrannale lille ostsin, siis sattusin kahte vanatädi kuulma. TÄhendab, üks oli vait. Teine seletas kurja häälega, kuidas roose osta on mõttetu, need on ainult üleandmiseks. "Osta nelki! Osta ikka nelki!" Kergelt kõhe hakkas.

    VastaKustuta
  2. Mailit9. aprill 2008, kell 10:36

    Mina võin käsi südamel tunnistada, et kõik roosid, mis Arto on mulle kinkinud, on pidanud VÄHEMALT nädala vastu. Teada-tuntud tõde on, et lilli tuleb kinkida südamega. Kuid kui sa mõtled ainult nii, et vastik kallis lill ja üldse vastu ka ei pea, siis ta kindlasti ei pea ka. Lilled on ka elusad ja oskavad solvuda. ;)

    Kaisa, kuid mis sa otsingumootorisse kirjutasid?

    VastaKustuta
  3. Truffe9. aprill 2008, kell 13:19

    Vaat ma täpselt enam ei mäletagi...otsisin mingi muusikatermini itaaliakeelset tähendust. Muusika ja itaalia keel olid kindlasti.

    VastaKustuta
  4. Mailit9. aprill 2008, kell 15:13

    Aga sa sobiksid küll Itaaliasse chillima, klapid kõrvadel ja barett juustel. :)

    mõte (loe: pilt) läks edasi...sa võiksid samal ajal Veneetsia tuvidele saia ka visata... :)

    VastaKustuta
  5. Truffe9. aprill 2008, kell 15:27

    Mnjah, võiks...a ma ise tahaks Prantsusmaale vist rohkem. Kui suureks saan, siis lähen:)

    VastaKustuta
  6. meRilin K9. aprill 2008, kell 18:59

    näh, oleks sa varem öelnud, ma oleks võinud ju kodust tolle tahvli kaasa tarida, kuhu sa vanasti kuulsuste sünnipäevi kirjutasid.
    kriidiga.=)

    VastaKustuta
  7. meRilin K9. aprill 2008, kell 20:23

    a kuule, sa prantsusmaa keelt ka siis tahad rääkima õppida või?

    VastaKustuta
  8. Truffe10. aprill 2008, kell 00:47

    Jaah, kusjuures ma just mõtlesin ise ka selle tahvli peale.
    Prantsuse keele oskamise vastu poleks ka midagi, ühegi keele oskamise vastu poleks (esmalt vene keelt silmas pidades).

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...
Postita kommentaar
Loe edasi »