Kui laps võtab oma pisikeste sõrmedega sinu sõrme ümbert kinni ja vaatab sulle otsa sellise näoga nagu sina oleksid maailma kõige huvitavam avastus. Tema jaoks sa võib-olla oledki. Iga päev uuel moel. Tahaks natukeseks ajaks lapsena asju näha, näiteks näha esimest korda elus roheliseks läinud puid. Kuidas oleks? Roheline? Nii roheline, et iga päev võiks uuesti vaadata ja vaadata ja lõplikult ikka mitte näha. Ära näha.
Igal kevadel uuesti vaadata ja korraks tunda, et oledki laps, vaimustusest kilkav ja paljajalu mööda õue jooksev. Õhtul märkab ema, et kevade soe päike on sinu põsenukid natuke punaseks teinud, ja naeratab vaikselt, sulle mööda minnes pai tehes. Paipai kõigile, kes punaseid nukke ootavad:)
Üks luuletus(ja laul) meenus.Ilus.
Lävel
Veel olen laps, kes päiksekiiri püüab
ja virveid veel.
Mind tuulehoogki nimepidi hüüab
nii tihti veel.
ja virveid veel.
Mind tuulehoogki nimepidi hüüab
nii tihti veel.
Veel olen laps, kel, nähes lepalindu
kõik meelest kaob,
pihk haarab õhku, silmad täis on
indu ja süda taob.
Veel olen laps
kes kõige järel ruttab,
mis särav näis,
Kes näoli maas üht õit
võib taga nutta
peod lilli täis.
E.Niit
Kommentaarid
Postita kommentaar