Otse põhisisu juurde

Kellele igav ei meeldi, ärge lugege

Sest praegu ma kirjutan ainult sellepärast, et loenguvahe on ja miskit sorti igav tuli peale. Paremaks ei lähe. Kelles tekitab vaimustust suurepärane sõnapaar Leedu ajalugu, käsi püsti. Jah, seda ma arvasin, ei ühtegi sõrmeotsagi. Ma loodan,et kuulsat Gediminast vähemalt mingi hetk mainitakse, muidu läheb ikka päris käest ära. Aga praegu oli Rootsi ajalugu. See on täitsa vahva. Pöial püsti Merilinile tema vahepealse rootsi keele friikluse eest, tänu millele ma nüüd rootsi nimesid suudan kirjutada. Enamjaolt. Ja Lossi riidehoius on uued sildikesed. Need mille peale on kirjutatud T9 või G2. Minul on täna Õ2 ja see on tagantpoolt täiesti sinine(vanasti oli must või läbipaistev. St kui oli tagant läbipaistev, siis oli juba eest ka läbipaistev).
Kevadetunne on muidugi ka loomulikult. Heh, keegi on oma kindad siia unustanud ja need on nüüd stendile üles riputatud. Nutikas.Tavaliselt pannakse silt ikka. Huvitav kuhu need arvutid pandi, mis siin vanasti olid? Loodetavast kasutati mõne keldriarvutiklassi loomiseks. Mis oleks minu meelest päris suurepärane idee. Heeh, see Toomas(ma arvan, et see on ta nimi) on endale habeme kasvatanud. Gustav Vasal oli ka päris suur habe, aga mulle ikka meeldis see tema lahe tukk, nagu vanasti ikka olid tukad. Poti järgi. Mis meenutab, kuidas Vahtramäe Emil endale poti pähe tõmbas, ei, see oli supitirin. Vanaema ikka kasutas ka supitirinat. Tundus teine küll selline auklik, aga augu kõrvalt oli ju ometi terve(nagu juba Pliuhkam teadis öelda). Oijah, jutt läheb jamaks.Aga ikka on veel aega. Vähemasti hakkab pooleteistkümne tunni pärast nädalavahetus, nii öelda. Ja märtsikuus on üks loeng nädalas. Kas pole mitte suurepärane? Millal veel lebotada kui mitte nüüd ja igavesti? Natuke ajab endal ka südame pahaks juba.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...