Otse põhisisu juurde

Kellele igav ei meeldi, ärge lugege

Sest praegu ma kirjutan ainult sellepärast, et loenguvahe on ja miskit sorti igav tuli peale. Paremaks ei lähe. Kelles tekitab vaimustust suurepärane sõnapaar Leedu ajalugu, käsi püsti. Jah, seda ma arvasin, ei ühtegi sõrmeotsagi. Ma loodan,et kuulsat Gediminast vähemalt mingi hetk mainitakse, muidu läheb ikka päris käest ära. Aga praegu oli Rootsi ajalugu. See on täitsa vahva. Pöial püsti Merilinile tema vahepealse rootsi keele friikluse eest, tänu millele ma nüüd rootsi nimesid suudan kirjutada. Enamjaolt. Ja Lossi riidehoius on uued sildikesed. Need mille peale on kirjutatud T9 või G2. Minul on täna Õ2 ja see on tagantpoolt täiesti sinine(vanasti oli must või läbipaistev. St kui oli tagant läbipaistev, siis oli juba eest ka läbipaistev).
Kevadetunne on muidugi ka loomulikult. Heh, keegi on oma kindad siia unustanud ja need on nüüd stendile üles riputatud. Nutikas.Tavaliselt pannakse silt ikka. Huvitav kuhu need arvutid pandi, mis siin vanasti olid? Loodetavast kasutati mõne keldriarvutiklassi loomiseks. Mis oleks minu meelest päris suurepärane idee. Heeh, see Toomas(ma arvan, et see on ta nimi) on endale habeme kasvatanud. Gustav Vasal oli ka päris suur habe, aga mulle ikka meeldis see tema lahe tukk, nagu vanasti ikka olid tukad. Poti järgi. Mis meenutab, kuidas Vahtramäe Emil endale poti pähe tõmbas, ei, see oli supitirin. Vanaema ikka kasutas ka supitirinat. Tundus teine küll selline auklik, aga augu kõrvalt oli ju ometi terve(nagu juba Pliuhkam teadis öelda). Oijah, jutt läheb jamaks.Aga ikka on veel aega. Vähemasti hakkab pooleteistkümne tunni pärast nädalavahetus, nii öelda. Ja märtsikuus on üks loeng nädalas. Kas pole mitte suurepärane? Millal veel lebotada kui mitte nüüd ja igavesti? Natuke ajab endal ka südame pahaks juba.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...