Mingi test, mis paistab olevat laialt levima hakanud, väidab, et ma olen ISFP ehk introvertne, sensoorne, tundeinimene ja kohaneja. Minu meelest need hästi omavahel ei klapi. Mitte et see poleks tõsi, aga mulle paistab natuke ebaloogiline, et üks inimene võib samal ajal olla sensoorne st realistlik ja samas ka tundeinimene, kes just väga reaalses maailmas ei peaks elama.Aga ilmselt on minu puhul kõik võimalik, sest viimastel päevadel kõlab üsna tihti lause: "See Kaisa on ikka eriline friik!"
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar