Otse põhisisu juurde

Hihii ja vanaemadest ka

Selline päev siis täna. Esimest korda vaatasin kella 7.48 ja seal edasi umbes pooletunniste vahedega kuni kella 11ni kui Merilin mulle helistas.Njah. Ilmselt on mul siiski vereringeprobleemid, kui ma tõesti üles ei suuda tõusta varem.Aga mis siis ikka.
Eile me kujundasime Lauraga veidi minu tuba, panime mõned pildikesed seinale ja puha, täitsa armas sai. Kuigi mul nüüd tekkis mõte, et peaks tõesti neid karikakardega postkaarte hulgi ostma(ainult 2.50 tükk muide) ja kõik kokku panema ja küll see sinine taevas lillede taustal siis mõjuks minu kollase kapi peal mõnusalt!
Siis ma ostsin ühe raamatu ka veel."Moll Flanders", inglisekeelne. Täitsa põnev on, ja mulle meeldib, et ma aru saan.Mitte igast sõnast muidugi, aga see polegi asja mõte, nagu ma aru olen saanud.
Hansapäevadelt ostsin kukekommi, aga eks oligi palju loota, et see maitseks nagu vana hea kukekomm, lõhn oli küll õige.Njah. Üks hõbesõrmus oli ka ilus-ilus, aga õnneks ta oli mulle suur, nii et ma enam eriti ei mõtle ta peale.
Siin istub praeguu mingi hallipäine onuke, huvitav mis ta nimi on...Vanemuine? Seoses sellega meenub mulle vanaema-teema.Olime järve ääres Mailitiga ja nägime ühte väga noort vanaema. Me vist oleme õnnelik põlvkond, sest meil on veel vanaema sellises tähenduses, mida vanaema all traditsiooniliselt mõeldakse-maamaja, pannkoogid, kiiktool ja vardad-sokid.Aga edaspidi? Täiesti võimalikuks võib osutuda vanaema, kes käib ööklubis tantsimas ega oma vanaisa enda kõrval, tegeleb kõhutantsu ja joogaga. Kas praeguse ja tulevase aja lapsed on sellist vanaema omades midagi kaotanud või hoopis võitnud? Kaldun siiski kergelt esimese variandi poole. Mitte et ajaga kaasas käivas vanaemas midagi halba oleks, aga mina( ilmselt siis konservatiiv) arvan, et vanaema peaks siiski kuidagi emast erinema. Ja kui ema on juba niigi suure tõenäosusega moodne linnainimene, mida siis annab lapsele juurde samasugune vanaema? Midagi kindlasti, aga julgen arvata, et mitte kõike seda, mida meie oma vanaemadelt saanud oleme. Ilmselt olen ma ikka veel liiga kinni klassikalises vanaemamudelis, aga ma ei arva, et mul oleks põhjust ennast sellest arvamusest vabastada.
Naljakas on see, et sel ajal, kui mina seda juttu siin kirja panin, logis MSNi inimene nimega " Grandmas come in different sizes and colours"

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...