Otse põhisisu juurde

Ühte ja teist kevade esimesel päeval

Niisiis...hommikul mingil moel bussi peale.Paistab, et minu trügimisoskus on nende kahe treenimisaastaga natuke arenenud.Või oli täna lihtsalt soodsam stardipositsioon,kust bussiust rünnata?:P Igal juhul bussi peale ma kuidagi mahtusin ja jõudsin õigeks ajaks Tartusse.Ja mida ma siin esimese asjana kuulen? Et 3000-sõnalise referaadi tähtaeg on järgmisel nädalal??? Nagu ikka ei ole asjad nii halvad, kui paistavad, ja mitte midagi siiski järgmiseks nädalaks tegema ei pea.Hea seegi.
Lisaks sellele tundus mulle vahepeal, et olen haigeks jäänud, aga see halb enesetunne tuli vist hoopis sellest, et kõht oli tühi:P Sõin oma saiakesed ära( sest muuks pole täna aega) ja oli juba küll natuke tervem tunne:)

Aga nädalavahetusel tuli ühel hetkel kange tahtmine Pariisi minna.Väga lahe oleks, kui saakski nii, et tuleks lambist mõte ja lähekski.Vaataks kõik kuulsad ja vähemkuulsad monumendid ära seal ja läheks istuks oma kakaotassiga kusagil hämaras punase valgusega kohvikus.Mängib tüüpiline prantsuse muusika( nagu "Amelie's") ja mina istun aknaaluses lauas ja vaatan, kuidas vihm asfaldil järvekesi moodustab. Väljast tuleb vihmavarju üks musta kaabu ja mantliga mees.Ta astub sisse, raputab veel enne seda vihmavarjult suurema vee maha, ja noogutab leti taga seisvale vananevale härrale.Istunud baarileti äärde, vaatab ta konjakit rüübates kohvikus ringi. Tagumises nurgas istub mingi paarike, kes küll kedagi peale üksteise näha ei või, ja aknaaluses lauas silmitseb keegi veidi võõra välimusega tütarlaps vihmapiiskade tantsu kõnniteel...

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...