Eile kirjutasin päikesest, mis mind loodetavasti ühel päeval äratab. Täna oligi see päev! Ärkasin isegi enne kella. Milline hull küll pühapäeva hommikul äratuskella peale ärgata tahab? Mina.Aga hommik oli väga informatiivne. Sain teada, et Kristjan Rahnu on Moskva sise-MMil võistlemas ja et Taavi Veskimäel on aasta ja kahe kuu vanune tütar Anett, kes veel ei räägi.Ja siis on veel olemas mingi Armini-nimeline ärimees, kes sai Tuglase novellipreemia. Mulle meeldib kohe Vikerraadio! ;) Lisaks sellele suutsin samal ajal vist oma koristamisrekordi püstitada.Kliinilise näoga ühikatuba, mis lihtsalt ei saa sassi minna, õnnestus mul 2 tundi koristada.Aga ka siis oli kell alles 12. Nüüd on juba 3 ja olen parajasti ametis sellega, et tõestada, kuivõrd kaval mees oli Konrad Adenauer.Suht kaval oli:)Aga eile oli taas üks huvitav päev.Uued inimesed ja vanad tuttavad uutes situatsioonides+ tõdemus, et noorus on hukas. Hirm tuleb lausa peale, vaadates mingit piitspeenikest 13-14aastast tüdrukut, kelle silmaalused on nii sinised, et ei teki kahtlustki-narko, alko ja muud mürgid.See naermise kohta käiv päeva lause, mille siia üles riputasin, on ka tegelikult päris huvitav.Ja kurb. Ma vist olengi nüüd juba vananemisprotsessi alanud, sest ei suuda enam nii naerda nagu vanasti.Nii et hing kinni ja silmad jooksevad vett. Üsna jama lugu, sest minuvanused ja vanemadki inimesed reeglina ikka suudavad seda veel. Tuleb ikka naeruklubi teha, ei jää muud üle.Nii et kui kevad käes, siis hommikul 7st välja kuhugi välja peale ja kõik koos naerma!
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar