Hmm, paistab, et eelmine kord siia kirjutades oli mul Prantsuse revolutsioon sisuliselt peas, nüüd on nädal omad korrektuurid teinud.Aga hinnet ikka veel ei tea...See selleks. Aga tegelikult mulle too revolutsioon täitsa meeldis.Lugedes tulid pildid silmade ette ja mõtted sellest, kuidas ma ise revolutsioonist küntud Pariisi tänavatel kõnnin või kellegi eest ära jooksen ja põrkan siis kokku mõne noore revolutsionääriga ja siis läheme temaga kuhugi kuuri alla ja räägime vaimustunult sellest, kuidas revolutsiooniideed on meid mõlemaid vallutanud ja kuidas maailm ei saa ega tohi enam kunagi olla endine, sest revolutsioon on KÕIK. Garmarna kontserdil jõudsin vahepeal käia, mis oli nii vahva:) Keevitamine on siiski midagi sellist,mis kontsertsituatsioonis täiesti sobib.Muidu ka tegelikult.Jah, ikka. Nii et ma üldse ei süüdista seda kontserti, kuigi just sellepärast olen ma praegu miinustes.Rahaliselt ma mõtlen.Naistepäev kujunes üsnagi ootamatuks.Päeval lasin mingil põhjusel ennast taaskord astroloogilistel arvamustel mõjutada.Aga kui see nii tõene tundub, siis ma ei saa ju ometi midagi teha, ikka loen.Õhtune Genialistide kontsert oli natuke uimasem kui tavaliselt, aga mitte oluliselt siiski.Kahju, et nad klahvpillimängija nii kaugele rahvast olid pannud:P Igal juhul Tartu ON väike linn ja hästi palju tuttavaid oli seal, minu eelmistest, praegustest ja ehk ka tulevastest eludest;)Ootamatult sattusin peale kontsertot suure juhi ja õpetaja- kursavanema- sünnipäevale Supilinnas ja adusin taaskord, et Supilinnaga on mul mingi suuremat sorti teema.Miks ma muidu seal jalutamas käin ja nii palju kui võimalik inimeste akendest sisse üritan vaadata, et näha, kui mõnusasti nad ennast seal tunnevad.Ja siis on veel inimesed, kes mind närvi ajavad ja inimesed, kes mulle niivõrd meeldivad, et see hirmutab mind, sest tegelikult pole sellised mõtted kuigi aktsepteeritavad.
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar