Otse põhisisu juurde

Kevade põletik

Minu kõige hiljutisem ja tulisem haigus.Väljendub selles, et kogu aeg on selline tunne nagu tahaks midagi hirmsasti, aga ei tea ise ka, mida ja seega ka ei saa seda.Natuke tegelt tean ka.Täna käisin Kathriiniga mitmesugustes poodides.Tekkis tahtmine midagi õrna ja õhulist osta, midagi heledat või lillelist...
Aga suurim sündmus oli täna see ,et lõpuks sain uusaja kontrolltöö tulemused teada.Uskumatu- üle D ei oodanud, aga C sain.Wiii!!!!!!!!!!
Homme on veel märts, plirts-plärts...Kui veelkord järgnevuse ja ringluse teema juurde tulla, siis loodan, et see, mis seni on tundunud looduse seaduspärasusena, seisma ei jää.Alati on ju ka võimalus, et mõni ringi ühendavatest ahelatest taas tugevamana esile tõuseb.Aga ring on just nii tugev, kui on tema nõrgim lüli.Ja vaat see minu ringi nõrgim lüli on küll nii nõrk, et ajlugu lausa vaikib sellest.Mõistujutt?Jah.
Oo,Raatuse ühika aken, mis on sinu vaates nii erilist, et ma siit välja vaadates alati nii teisetooniliseks muutun?:P
Teisipäeval oli pidu.Plaan oli kõvasti tantsida ja ennast üldse väga mõnusalt tunda.Aga kuidas asi lõppes?Väga ei tantsinud, oli siis asi muusikas või milleski muus.Tundus palju parem mõte kell 2 öösel hapukurki sööma hakata ja heietada sellest, miks kõik on nii nagu on.Või õigemini-miks asjad pole nii, nagu nad võiksid olla. Igal juhul oli SUUR LOLLAKAS peol ja tema naljakuse üle sai veel järgmisel päeval ka naerda:)
Väärtusliku teadaandena tuleb lisada, et teatava testi põhjal on minu ideaalseks ajastuks 20.sajandi algus.Couldn't say it better.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...