No mis ma oskan öelda? Väljas ju päris kevad kohe:)) Lisaks sellele on mul käimasolevas uusaja loengus väga hea vaade.Kõigele: õue ja õppejõule ja ette ja taha(kes veel ei teadnud, siis mul on silmad seal:P) Vaatamata sellele, et tegelen jälle mingi astoloogilise jampsiga, mis mulle väidab, et mul on suur võimalus jäädagi vallaliseks ja lastetuks, loen mina ikka Orkuti laste communityst inimeste laste nimesid:)Eile käisin teist korda elus Ihastes.Lõpuks ometi oli Tartu Noortekoorist ka kasu mulle, muidu maksa muudkui peale:D Ja tasuta söögist ei ütle kunagi ära:) Kuigi tuleb tõdeda, et toda šnitslit oli kohati natuke raske lõigata, mina ei tea kas oli nätske või midagi:P Aga polnud halb šnitsel:)Usutavasti läheb kevad veel paar korda ära, enne kui ta päriseks meile tuleb, ja loodetavasti tuleb sel aastal kevad teisiti.Ma ei mõtle selle all linnugrippi, vaid ikka kevadise tuule uutmoodi hõngu:)Täna lähen ära koju ja vaatan raudpolt terve nädalavahetuse telekat!
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar