Truffe kirjanurk

  Viivi Luik on selline kirjanik, kelle nime tean nii kaua, kui end mäletan, aga seni polnud temalt mitte midagi lugenud. "Seitsmendat rahukevadet" kunagi 10+ aastat tagasi alustasin, aga pea ei tahtnud seda tol hetkel vastu võtta. Viimastel aastatel olen Viivi Luige kohta juhtunud siit-sealt positiivset kuulma: üks ütles, et ta oskab nii sugestiivselt kirjutada (ja mõtlesin, et see on huvitav sõna, mida kellegi kirjeldamiseks kasutada, ise ma üldse seda sõna kunagi ei kasuta), teine ütles, et kirjandusõpetaja soovitas "Kuldset krooni" lugeda. Ühel päeval vahtis seesama "Kuldne kroon" mulle raamatukogus riiulil vastu. Juhus on jumalik asi. "Kuldne kroon" on esseekogumik, kus Luik jagab mälestusi oma sõprade, tuttavate, perekonna kohta. Lood on surnutest, sest elavate lugu, nagu ta ütleb, pole veel lõppenud. Olulise märkusena lisab ka, et teisi inimesi on tunda ja mäletada võimalik ainult selle kaudu, mida teatakse ja mäletatakse iseenda kohta. Te...

Enne sisu juurde minekut peab küsima vältimatu küsimuse: mis toimub selle raamatu kaanepildiga? Miks näevad inimeste näod nõnda ebaloomulikud välja? Kuivõrd ma raamatu paberversiooni näinud pole, jääb võimalus loota, et tolle kaas on parem. See peaks olema niuke kõvakaaneline suuremas formaadis raamat uhkete värviliste piltidega, mida oleks muidu ka lahe paberil vaadata. Raamat on Bernadotte'ide suguvõsa kuningatest ja nendega seotud inimestest (peamiselt kuningannadest). Rootsi kuningad seega, ca 200 viimase aasta jooksul. Seitse tükki.  Autor ütleb alguses, et raamat on mõeldud neile, kes teemast midagi ei tea,. Mina, kes teemast natuke isegi teadsin, sain ka päris palju teada. Suur osa tegelasi asetus uude valgusesse. Raamat oli ka hea kergkursus Rootsi ja Euroopa ajaloos. Kes milliste sündmuste ajal troonil oli ja mida tegi. Ja muidugi alati see, kes kellega sugulane oli ja mida see (ajaloosündmuste kontekstis) tähendas. Suguluse kohta sain ka uut infot siit. Märksõna Luksembur...

Hakkasin niisiis veebruaris olümpiamängude puhul taas üht olümpiabingot täitma. Mõtlesin, et täidan paar kuud. Ainult viis kuud läkski aega.  Algul oli selline tabel: Täidetud ruudud: Moemaailm Sest see on Itaaliaga (kus olümpia toimus) seonduv teema.  "Meie sajandi iluideaalid" - mitte kõige õnnestunum teos käsitles perioodi 1890ndatest 1990ndateni. Tuli Nagu olümpiatuli. Viola Ardone "Rongilapsed" - Ardere tähendab itaalia keeles põlema. Kuidagi tekkis arvamus, et nimi Ardone on ka sellest tüvest. Ilmselt ei ole. Nii et tegelikult see raamat seda ruutu täita ei saaks. Raamat ise oma kingametafooriga oli huvitav muidu. Pluss kogu tõestisündinud lugu rongilastest.  Alex Schulmani "Bränn alla mina brev"  (põleta kõik mu kirjad) lugesin ka sel poolaastal, see sobiks ka siia ruutu. Tegevus Itaalias Paolo Giordano "Algarvude üksildus"   - idee, et mõned inimesed on nagu algarvud, istus mulle täitsa hästi. Euroopa autor Sest Euroopa on üks olümpiar...

Oma suhteid Betti Alveriga kirjeldasin ühes varasemas postituses . Lühidalt: hindan tegelast kultuuriloos, aga luuletajana on ta minu jaoks raskestimõistetav. Mistõttu tundus intrigeeriv lugeda Alveri romaani. Noh et hea küll, luuletustest ei saa aru, aga kas romaanist saan? Kirjeldus raamatu kaanelt: „Tuulearmuke“ vaatleb Eesti elu 1920. aastatel. Peategelane Lea Ring on isemeelik ja otsiva vaimuga neiu, kes õpib konservatooriumis klaverit. Teel koolist koju kohtab ta väikest Gerti ja poisi isa, tõsise ilmega doktor Olof Anderseni. Lea armub keskealisse Anderseni, kuid suhe on algusest peale keeruline. Lea ei suuda olla malbe ja vaoshoitud, nagu mees temalt ootab. Rannakülast pärit noor naine armastab tuult ja vabadust ega mahu ühiskonna seatud raamidesse. Minu jaoks märkimisväärseim oli ilmselt raamatu stiil, mis iseloomustas hästi seda, milline oli peategelane: lendlev ja liikuv. See tegi keskendumise raskemaks, sest... noh, asi lendas ja liikus kogu aeg. Nagu Alveri luulegi puhul, ...

See raamat, aga ka lihtsalt Jilly Cooper (1937-2025), on mul juba mitu aastat lugemisnimekirjas olnud. Kunagi lugesin raamatut, kus peategelase lemmikkirjanik oli Jilly Cooper, keda ta kiivalt kaitses suvaliseks naistekakirjanikuks nimetamise eest. Tekkis huvi, kellega siis tegu on. Läks veel huvitavamaks, kui leidsin, et tegemist on dame Jilly Cooperiga. Teenekas. Tol raamatutegelasel, arvan, oli õigus. Hästi paneb see Jilly Cooper. Vaimukalt, teravalt, oskuslikult. Tegelasi kirjeldab otsekoheselt ja paikapanevalt.  Maud oli laisk, egoistlik ja isekas või  Jamesi kõige silmapaistvamaks omaduseks peale vapustavalt hea väljanägemise oli tema totaalne enese ületähtsustamine ja krooniline ebakindlus. Vapustava välimusega tegelasi oli "Rivaalides" palju. Ja kui keegi oli mittevapustav, öeldi ka see otse välja.  Tegelasi oli muidugi ka terve plejaad. Algul pidi tähelepanelik olema, et ree peal püsida. Raamatu alguses olev tegelaste nimekiri oli suureks abiks.  Raamatu teg...

Kolm korda olen hakanud midagi kirjutama, aga suht ruttu alla andnud. Kuidagi imelik tunne on. Polnud ju halb raamat ja ei saa öelda, et lugemine raskelt oleks läinud, aga kuidagi... asja suur idee vist on minu jaoks jätkuvalt natuke segane ja seetõttu on keeruline midagi öelda. Raamat räägib ühe perekonna kahest põlvkonnast 1950ndate-1970ndate Norras. Ei, isegi kolmest põlvkonnast tegelikult, ja ka hilisemal ajal kui 1970ndad. 2022. aastasse jõuab välja. On üks Gladys, kes saab ühe Gunnariga suhteliselt varases eas poja (Ivar). Peale seda saab veel kaks poega (Runar ja Steinar ehk Titti). Mingil hetkel läheb Gunnariga lahku ja hakkab elama koos Karliga. Karl on insener relvafirmas, mis on linna suurim tööandja. Suurem osa tegelasi, kes läbi käib, töötab (vähemalt mingil hetkel) seal. Raamatu pealkirja mainitakse ka just selle firma kontekstis. "Ülemine värav, alumine värav" - kes on piisavalt tähtis, et käia tööle ülemisest väravast, ja kes kuulub alumisest väravast käiva ha...

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...